aasia reisid

Sinine sitapott, ingveritee ja hallutsinatsioonid ehk mis minuga tegelikult sellel Annapurna matkal juhtus // OSA 1


Kes mind vähegi tunneb, teab rääkida, et mõtlemine ei kuulu mu tugevuste hulka, rääkimata oma ettevõtmiste läbiplaneerimisest. Otsused saab tehtud emotsiooniajendil ja plaan on- no plan is the best plan. Ja seda väga lihtsal põhjusel, plaanid lihtsalt ei tööta. Ega need sõberid niisama “you fucking hippie” mulle järele karju. 

.

Võin ju kavandada ja peas plaane kududa ning möllata, aga ajalugu on näidanud, et ikka ja alati läheb midagi lörri ning tagasi amõeldes on kogu planeerimise vaev olnud asjatu. Seepärast olengi rohkem go with the flow ja juhtub mis juhtub tegelane.

..

Täpselt niiviisi, möödunud aasta ühel ilusal kuumal kevadpäeval, kusagil Nepali põldade vahel otsustasin, et peaks ikka selle Annapurna matka, kui juba siin olen, läbi tegema. Kõik ju käivad, viisa on mul kolmeks kuuks, nii et aega on mul laadnalt ja pealegi- elu on seiklus, mõtlesin.

.

nepali reisile

.

Ei saaks öelda, et oleksin Annapurnale päris planeerimata läinud. Paberil nägi plaanitud matk õige kift välja:

.

4. mai – sain kätte matkaloa ja varusin hunnikutes küpsiseid. Matkal peab ju midagi sööma.

5. mai – küla küla, nädal nädala, päev päeva, tund tunni, kilomeeter kilomeetri, kõrgus kõrguse haaval sain viimaks oma pea kolmenädalase (18 päeva) Annapurna Circuit matka planeeritud. Plaan tuli nii ilus ja hea, et lisaks ringile ja 5416m vallutamisele, mis planeerinud olin, sain lisada veel ka kolm vahematka, mille käigus pidin ronima Poon Hill mäe tippu (3200m); külastama Tilicho järve, mis on maailma üks kõrgemail asuv järv (4920m) ja lühike tripp jää järve äärde, millel kõrgust 4600m.

6. mai – START

.

matkamine himaalajas

..

Olen ju mägedes ennegi pisut turnimas käinud. Kord sai Prantsumaal Canigou vallutatud, mitte et Püreneesid saaks nüüd Himaalajaga võrrelda. Vulkaanegi on omajagu, siin ja seal, väisatud, kõrgeim neist Tajamulco (4200m) Guatemalas. Korra on isegi kõrgmäestikuhaigust põetud, nii et ei saaks öelda, et ma täielik profaan oleksin olnud.

.

Siiski andsin enesele aru, et tegemist on Himaalajaga, kus ilmamaa kõrgeimad mäed, alustades kõrgeima Mount Everestiga (8850m) ja millele järgneb terve leegion teisi 6000-8000m jurakaid ja pergel teab, mis seal juhtuda võib. 

.

kuidas teha annapurna ringi

.

Järjepanu olen kõik Annapurna ringi matka postitused kirja saanud, alusta lugemist kasvõi algusest.

.

Olgu öeldud, et Annapurna Circuit on üks populaarsemaid matku Himaalajas. Päevade, vahel isegi nädalatepikkune jalgsirännak ning Thorong Pass tipu ( 5416m) vallutamine peaks olema tehtav kõigile, kelle füüsis vähegi mingil tasemel on. Kuid nagu ma alati olen öelnud, tegemist on mägedega ja kui sinna juba turnima minna, siis teadlikult võetakse risk, et midagi võib untsu minna.

.

Okei, let‘s got the bullshit…  

.

annapurna matk

.

.

MIS MINUGA TEGELIKULT SELLEL MATKAL JUHTUS? 

15 – 18 mai // 3540m peal lõksus 

.

Möödunud aasta 15-19 mai, olid minu senise elu kõige koledamad ja piinarikkamad päevad. Pole end eales nii haige ja jõuetuna tundnud. Need päevad veetsin Managi külas, 3540m kõrgusel, kui elav surnu. Ega ma palju neist päevist mäleta, ainult seda, et mul oli meeletult sitt olla ja seda olemist tuli vähemalt 25. korrutada.

.
Üht ma ütlen, sellist olemist ei soovi ma isegi mitte vaenlasele.

.

annapurna ja nepal

.

Neljal päeval, mis ma seal teemajakeses “lõksus” olin, oli mul ainult kaks eesmärki: saada kuidagi voodist välja ja saada kuidagi voodisse tagasi.

.

Hommikuti, esimese asjana silmad avades, mõõtsin pulssi. Iga päev sain täpselt ühe ja sama arvu- 200. Siinkohal võin mainida, et ma pole isegi kõikse intensiivsemas karate trennis oma pulssi nii kõrgeks saanud. 

.

Järgmiseks tegevuseks, peale pulsi lugemise, oli vaja end voodist püsti ajada ja end kuidagi alumise korruse restorani, kuuma ingveritee tassi taha vedada. See tegevus võttis tervelt tunni, sest mul puudus igasugune jaks ja energia.

.

himaalaja ja nepal

.

Hommikurutiin algas voodiserval istumise ja endasse jõu ja teovalmiduse sissepuhumisega. Mäletan, et istusin voodiserval ja vahtisin vastas voodil vedelevat köhasiirupit ja Paracetamoli, telefoni, salli ja pusa. Nii kuradima raske oli leida endas see jõud, et panna pusa selga, sall kaela, telefon ja rohud taskusse. Aju andis käskluse, et mida ma tegema pean, aga keha ja vaim ei suutnud sellele kuidagi reageerida ja seepärast võttiski iga liigutus meeletult kaua aega. Ja mitte ainult, paljalt sõrme liigutamine pani südame rinnus võistlushobuse moodi traaveldama.

.

Kui pusa seljas ja asjad taskus, suutsin end hädavaevu püsti ajada ja seinatoel uksest välja, esimese nurgani kõndida. Nii ma vastu seda seina nõjatusin ja umbes 20min puhkepausi pidasin ja hinge tõmbasin. 

.

pildid nepalist

.

Etapp number kolm Kadri-läheb-restorani-matkast oli koridori lõpus olev laud ja pink. Seal toimus järgmine 20min hingetõmbus. Selleks ajaks kui sinna laua taha jõudsin, olin läbi kui Läti käbi. Hingeldasin nagu oleksin sprindivõistluse kinni pannud ja pea oli nii raske, et seda ei suutnud üldse püsti hoida ja see varises alati suure kolinaga lauale. Olgu teadmiseks, minu toauksest tolle lauani oli umbes 10 sammu.

.

Järgmiseks oli vaja ette võtta trepist allaminek. Tihti õnnestus see suure häda ja vaevaga pooleks. Ühel kaunil päeval oli minu seisund õige pöörane ja mul ei õnnestunud mitte kuidagi ühe raksuga trepist alla minna ja mul tuli poole peal istet võtta ja oma järgmist vahepeatust nautida.

.

Raisk, nagu Tartu Maratoni oleks suusatanud, ainult et vahepunktides ei jagatud ei mustikasuppi, ega ka hapukurki. 

.

matkapildid.

Restoranis tellisin endale alati ühe ingveritee ja ülejäänud päeva vältel lürpisin keevat vett. Söögiisust võisin vaid fantaseerida. Ühel hommikul tellisin endale röstsaia, aga täpselt nii nagu see mulle köögist toodi, see ka kööki tagasi viidi. Neil päevil tühjaksjoodud köhasiirup ja terve pakk Paracetamoli tablakaid olid ainukesed asjad, mida võis mu kõhust, ingveritee ja keeva vee vahelt leida. 

.

Nii need päevad mul seal restoranis, pea laul lääbakil möödusid. 

.

himaalaja reisid

.

Olenemata, et olemine oli õige hull, siis ema Marina suutis ikka ja jälle mind oma huumoriga rõõmustada. Ühel päeval ütles, et prooviksin kusagilt kapsalehte leida ja seda siis meega määrida, et saaksin selle ööseks endale rinna peale panna. Teisel jällegi soovitas kusagilt apelsine osta ja neid lutsutada, või siis palus mul mõnele kohalikule raha kanda, et ma sealt mäest ruttu alla saaksin.

.

Vahel mulle tundus, et ta nagu unustas ära, et ma olen keset Himaalaja mägesi ei kusagil, 3540m kõrgusel. Aga ema süda on ema süda ja see on võimeline kõigeks, eriti peale seda, kui saad lapselt sõnumi, mille sisuks on:

.

Emme, tahan, et sa tuleksid mulle siia Nepali järgi ja viiksid koju. Viiksid oma voodisse ja vötaksid haiguslehe, et minu eest hoolitseda. Silitaksid pead kuni uinuksin ja tooksid süüa ja juua, mis kohe olemise paremaks teeb. Kas tuled???

.

annapurna matk nepalis

.

Õhtud, needki polnud kiita. Öösiti higistasin nagu Soome Matti saunalaval ja köhisin kui vana traktor, mida peale pikka seismist üritati taaselustada. Ütleme, et tihti ei tulnud magamisest midagi välja. Mida päev edasi, seda enam mõtlesin, et lähen lolliks ja keeran täiesti metsa poole ära.

.

Hallutsinatsioonidest said minu igaöised külalised. Mäletan, et ühel ööl isegi karjusin oma meelepettele, et ta mind rahule jätaks, kui nägemuseks oli 2016. aasta suvi ja Canigou mäe otsa ronimine. Nägin unes kõiki neid inimesi kellega sai koos mägi vallutatud ja nad kõik jaurasid vahetpidamata, “lähme nüüd Kadri! Kas sa ometi tuled juba, Kadri.” Mäletan kuidas sellele hetkel oma sõber luulule ütlesin, et ta on nii kuradi turakas, sest ma ei saa mitte kuidagi seda paganama Canigou’d ronida, sest olen Nepalis ja üldsegi ma peaksin praegu magamisele keskenduma. Ise seda nüüd lugedes mõtlen, et olin ikka tõeline Seevaldi kohataotleja.

.

nepali raha

.

Veel mäletan, et WC külastamine tundus tollal maailma pikima matkana ja selle võtsin ette alles siis, kui käes oli viimane häda. Olgu öeldud, kemmerg asus täpselt üle ukse.

.

Nepali asjalkäimise kohaks on lihtne, põrandalt vastuvahtiv auk. Iga jumala kord kui end taas peldikusse vedasin, kartsin, et kukun persetpidi sinna auku, sest tasakaal oli mul täiesti olematu ja kui kord kempsu jõudsin, tahtis süda suurest koormusest välja hüpata. Õnneks oli auk võrdlemisi seina lähedal, nii et asja ajades sain pea ja käed kenasti vastu seda toetatud. Ilmselgelt puudus mul igasugune jaks, et end selle augu kohal püsti hoida.

.

nepal ja annapurna matk

.

Üks päev, ah sa raisk, oli see olemine ikka kõikse halvem. Pidin taaskord vetsu teekonna ette võtma, aga no üldse ei jaksanud. Tee mis sa teed, minus polnud alles isegi mitte jõuriismeid mida kokku korjata, et end augu kohale tühjendama minna. Aga häda, ega see ju ei oota, kui tuleb, siis jääbki tulema. Õnneks kükitas toanurgas sinine ämber, kilekott sees ja nii sellest prügikastist mu sitapott saigi. Viivuks mõtlesin, et issand kui rõve ma olen, aga samas oli mul ükstakama. Asetasin aga ämbri kahe voodi vahele, roidunud pea voodile ja palvetasin, et ma selle sitapütiga kummuli ei kukuks.

.

Olin abitu nagu munast koorunud linnupoeg ja nagu hiljem välja tuli, vaakusin ka kahe jumala vahel. 

.

nepali matk

..

.

MÄEST ALLASAAMINE 

19 mai // 12 tundi džiibi esiistmel ja ahistav munk

.

Oli käes reede hommik ja ajasin sõber Rauliga, nii palju kui suutsin, kindlustuseasju, olles samal ajal ka kindlustusfirmaga ühenduses ja uurides võimalusi, et helikopter mulle järele tuleks ja mind ometigi siit ära toimetaks. Iga issanda hommik rääkisin ka teemaja omanikuga ja uurisin, et millal järgmine džiip alla sõidab. Vana lubas mulle kohe teada anda, kui järgmine auto minekul on. Need autod sõidavad siin üles ja alla ainult siis, kui on piisavalt inimesi, kes kõik istekohad oma taguotsadega ära täidaksid.

.

minu nepal

.

Kell oli löömas nii 10 hommikul, kui hallipäine teemajakese omanik uksest sisse tormas ja käses mul asju pakkima minna. Oli kätte jõudnud päev, kui džiip sõidab mäest alla Besisahari, kus 13 päeva tagasi oma Annapurna ringi seiklust alustasin.

.

Helikopteri ja kindlustusfirmaga suhtlemine jäi kus kurat, suures õnnest lõin peakohal käsi kokku ja lohistasin end teisele korrusele asju pakkima. Sain need asjad kuidagi kotti surutud, kui meenus juba nii armsaks saanud sinine sitaämber. Kraapisin kõige viimasemad jõuvarud kokku ja ajasin ka selle asja viisakalt korda. Roojaämbrist sai taas viisakas prügikast. Samas, ma ei tea kas viisakas oleks kõige õigem sõna, mida siinkohal kasutada?

.

kus matkata nepalis

.

Jätan koduseks saanud majarahavaga hüvasti ja sammud päästedžiibi poole sean. Mind talutab kohalik noormees, kes oli nõus ka mu seljakotti tassima. Mis sest, et kott kaalus tühised 9kg ja jalutada oli vaja kõigest paarkümmend meetrit, ei olnud mina võimeline seda oma õlgadel kandma. Jalad nagu lehmanisad, end džiibi esiistmele vinnasin.

.

Sõit mäest alla oli KOHUTAV. Midagi nii ränka ja piinarikast ei ole mu keha veel taluma pidanud. Mägitee mida mööda sõitsime oli täiesti olematu, kartsin, et mul tuleb veel enne kui ma üldse kusagile jõuan, oma eluga jumalaga jätta. Lisaks sellele raputas auklik tee nii hirmsasti, et terve tee oli raskusi hingamisega. Tunne oli täpselt selline nagu karate trennidest mäletan- korralik jalalöök pikki roideid, lihased pole õigesti pakitud ja buuum, hing kinni ja ahmid õhku nagu viimane jobu. Iga väiksemgi auk autoratta all tundus pussitamisena ribidesse. Nii ma seal esiistmel istusin, nutt kurgus, pisar silmis, valu tasapisi hävitamas.

.

Ja et see polnud veel kõik… 

.

reis nepali

.

Olime jõudnud järjekordsesse külla, kust võtsime järgmised reisijad pardale. Tagaiste täitus naistega, nende keskel ehtsas orantšis rüüs üksik munk. Kahtlemata oli munk üleküla Aadam ja kõik lehvitasid talle hüvastijätuks, mõned pühkisid pisaraidki.

.

Minu jaoks tundus seal maja ees peatumine terve sajandina ja valugi oli juba väljakannatamatuks muutunud. Viimaks hakkasime liikuma. Umbes paarikümne meetri pärast pistis tagarida, kui hanekari kisendama. Johhaidii, mis nüüd küll, mõtlesin. Tuli välja, et suure hüvastijätu käigus oli munk autost välja hiilinud ja nüüd olime ta sootuks maha unustanud. Auto peatati ja munk ronis tagasi autosse. Sedapuhku otsustas munk, et tema tahab esiistmel istuda. Ronisin jõuvankrist välja ja lasin ta keskele, enda ja autojuhi vahele istet võtma.

.

Munk Kadri Järve kõrval oli viga. SUUR VIGA!

.

matkapäev annapurnal

.

Igal võimalusel tahtis ta minuga vestlust arendada. Olin väga viisakas ja rääkisin kes ma olen ja kust ma tulen, seejuures kasutades oma viimaseid jõuvarusid. Andsin talle mõista, et mul jõle kehva olla, ja et ärgu parem minuga rääkigu, sest ma lihtsalt ei jaksa. Aga kus sa sellega, tema ainult plärises ja lasi muudkui oma keelel käia.

.

“Kas sa oled vallaline?” tuleb küsimus miljon ja number üks munga huulilt. Kas te teete nalja praegu??? Kuidas kurat ma peaksin sellele küsimusele reageerima, rääkimata vastamisest? Minu kõrval istub pühas rüüs, püha munk ja tema küsib minult, plikalt, kes on täis patte ja läheb ilmselt esimesel võimalusel põrguvürsti riiki, et kas ma olen vallaline!? Nüüd on maailmalõpp käes, seda ma ütlen!

.

nepali matkad

.

Munk ei pea minu räbalat olemist millekski ja jahvatab nagu tatraveski edasi. Mingi hetk mõtlesin, et lajatan talle vasta vahtimist, et ta ometigi vakka jääks. Oi kurja, kui ma seda olekski teinud, oleksin võinud Besisahari jõudmisest unistama jäädagi. Need tagarea eevatütred oleksid mind kohe vabapagana uksele koputama saatnud.

.

Mingi hetk hakkas munk taas seletama. Oligi teine juba liiga kaua vakka olnud. Paneb mulle käe põlvele, “you are so hot from here!”, TULE TAEVAS APPI!!! 

.

Ahistamise teemad on hetkel väga päevakorrased, ehk peaksin ka avalduse esitama, et langesin aastal 2017, 19. mail, Nepalis, püha munga nii verbaalse, kui füüsilise ahistamise ohvriks?

.

Õnneks läks munk järgmises külas maha ja ei pidanud enam tema kurnavat patramist taluma. Mulle aga seevastu tundus, et ma ei jõua mitte iialgi Besisahari kohale.

.

kuidas minna nepali

.

Ometigi, pea 11 tundi hiljem jõuan Besisahari pilkasesse pimedusse, teadmata kuhu minna või mida teha. Õnnekombel oli autojuht sooja südamega härra ja samal ajal kui mina kannatlikult autos ootasin, otsis tema mulle öömaja. Härra sai oma ülesandega väga kiiresti hakkama ja juba hetke pärast üritasin oma keha, mis oli kui puuseen istme külge kasvanud, autouksest välja libistada. Nii kui jalad maad puudutasin, pidin ninali lendama, sest koodid olid all kui litakõrvad ja ei suutnud minu jõuetud kere kohe üldse püsti hoida.

.

Hotelliuksel tänasin autojuhti tema lahkuse eest ja soovisin talle kõike kõikse paremat.

.

Oma numbrituppa jõudes helistasin esimese asjana emmele-issile ja sõber Raulile. Nad kõik andsid mulle mõista, et näen kohutavalt räbal välja, mitte et ma ise seda poleks seda juba taibanud. 

.

Olenemata sellest, et olin jõudnud Besisahari, kus kõrgust kõigest 820m, olles võtnud sooja dušši peale kõiki neid päevi, mul oli normaalne voodi ja ka temperatuur oli kehale rohkem kui talutav, oli mul hirm eesseisva öö ees. Ilma naljata, kartsin uinuda, sest arvasin, et suren õhupuudusesse. Ükskõik mis asendis ma seal voodis lamasin- kõhuli, selili või külili, oli mul raskusi hingamisega ja terve ülejäänud öö veetsin selg vastu seina voodil istudes, sest tundus olevat kõige turvalisem positsioon. 

.

.

JÄTKUB

. 

Leave a Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *