himaalaja matkad

Püha munk tahab teada kas olen vallaline ja haiglas ehmub arst prinki põhjamaa tissi nähes ehk mis minuga tegelikult sellel Annapurna matkal juhtus // OSA 2


Loe: osa 1

.

SÕIT HAIGLASSE 

20 mai // oksendav naine ja coca-cola zero 

.

“Mis toas sa olid? Kus on toa võti?”, küsib valvelauas istuv rosinpruunide silmadega noorsand. “Kulla mees, vaevu mäletan kuidas möödunud õhtal siia sain ja nüüd sa küsid, et mis korrusel ma olin või kus on toavõti!? Ma tõesti ei tea!” ja uurin noormehelt hoopis, et millal läheb buss Pokharasse.

.

Pokhara bussi tuli pingil istudes oodata kauem kui tund. Selle aja jooksul käis minu juurest läbi oi kui palju mehi ja minul tunne, kui üle küla pordunaisel, vaat et isegi kõige paremal. 

.

Raisk, saage ükskord aru, mul ei ole vaja teie džiipi!!! Ma sõidan Pokharasse!!! Ja kui sa vähegi taipad, siis Pokhara asub teisel pool!!! JÄTKE MIND PALUN OMETIGI RA-HU-LE!!!!”, saatsin mehenatukese number 15, piinlikult ebaviisakalt oma kamraadide juurde tagasi. Aga kurat, nad kõik teadsid üksteist ja ma olin neile juba nii palju kordi öelnud, et ma sõidan nende jaoks täiesti vales suunas ja pealegi oli mul maailma kehv olla. Sitta käitumine sai nüüd välja vabandatud, eks!?

.

eestlane aasias

.

Lõppude lõpuks tuli see kauaoodatud Pokhara buss. Loigerdasin end bussi ukse juurde ja seisin seal uksel jupp aega. Vaatasin neid nelja trepiastet nagu järjekordset mäge, mis mul vallutada tuleb. Teadsin, et mu keha ei suuda mingil juhul nende astmetega hetkel toime tulla. Tõmbasin kopsudesse nii palju õhku kui suutsin, mis tollal oli küll pea olematu, sest sissehinged olid minimaalsemast minimaalsemad. Asetasin kaks kätt käsipuule ja hakkasin end trepist üles vinnama. Järgmisel hetkel ei olnud pilt mitte must, vaid täiesti kadunud. Sellest järgmisel hetkel talutati mind akna alla istuma. Olin vist minestanud?

.

looduspildid himaalaja mägedest

.

Oli laupäev. Laupäev on kohalikele püha. See päev on nende pühapäev ning ka ainuke vaba päev nädalas. Seepärast oli ka buss otsast otsani rahvast täis. Püüdsin tasa ja targu hingata ning viimast kui üht köhahoogu, nii palju kui võimalik, tagasi hoida, kuna see köhimine valmistas põrgu valu. 

.

Kohalikud ei võta pikki-pikki bussisõite kuigi tihti ette. Kui nad seda aga teevad, siis pea igal teisel läheb bussisõidust süda halvaks ja nii nad kõik üksteise võidu oksendama kukuvadki. Peetakse maha mehine öökimise lahing. Bussijuhid on isegi varunud hea hunniku kilekotirulle, mis tihtipeale sihtkohta jõudes on otsakorral.

.

Minu kõrvale tuli istuma nooruke ema oma maimukesega. No ja mis ma just rääkisin- kohalikel läheb bussisõidust süda pahaks!!! Nii juhtus ka selle naisega. Süda ei kannatanud enam välja ja juba algusest peale, terve see neli tundi mis meie bussisõit kestis, täitis tema üht kilekotti teise järel. Kõik täidetud oksekotid lendasid muidugi üle minu aknast välja. Lihtsalt teadmiseks. Tollel hetkel mõtlesin küll, et see seiklus ei saa enam mitte kuidagi halvemaks, vististi ka mitte paremaks minna.

.

kuhu minna nepalis

.

Ometigi jõudsin peale mitmeid tunde Pokharasse. Bussi pealt maha tulles sattusin otsemaid taksomeeste keerisesse ja tundsin kuidas lähen vaikselt paanikasse ja hakkan õhku ahmima. Püüdsin end rahulikuks sundida ja kuidagi hingamist normaliseerida, samaaegselt mehepoegade keerisest end välja võideldes.

.

Põgenesin kauplusesse. Mitte et mul oleks olnud kõht hele või joogijanu, väljusin poest Coca-Cola Zero‘ga. Mäletan, et kokakoola eest maksin lösutades poole kehaga letil, sest ütlesin müüjale, et ma ei suuda end püsti hoida. Ja Coca-Cola Zero? Kust kurat see tuli? Ma isegi ei jooga seda jama. Aga tean, et poodi jõudes läksin kohe külmkapi juurde ja käsi sirutus just täpselt selle järele nagu oleksin kindla eesmärgiga sinna poodi kokakoola järele läinud. Ma räägin, peast ikka täiesti sõge. 

.

nepali matkad

.

.

KOHALIK HAIGLA 

20 mai // kerjusnaine ja paljad tissid 

.

Istusin ja jõin seda rõve-magusat lürri seal poeesisel pingil mitu aega. Teadsin, et pean haiglasse minema. Nüüd. Kohe. Ja praegu. Kobasin telefoni kotipõhjast välja, lükkasin sõber reisiäpi maps.me lahti ja hakkasin kõige lähemal olevat haiglat otsima. Leidsin ühe, mis asus minust kõigest 700m kaugusel.

.

Ajasin end pingilt püsti, haarasin zero metallpurgi ühes ja minekule seadsin. Kadri, võta end nüüd kokku, see on kõigest 700m, mäletan endale jõumantrat korrutavat. Ainuke eesmärk haiglasse minekul oli teed ületades mitte auto alla jääda.

.

Tasakaal oli null, nägin välja kui tõeline inimvare, mitte midagi ei saanud aru nagu alati, aga kuidagi õnnestus mul end haiglasse jalutada. Sinna jõudes võtsin kokku oma kõikse-kõikse viimasemad jõuvarud ja andsin mind vastuvõtvatele meestele kiire ülevaate, et miks mul arsti on vaja. Nemad saatsid mind registratuuri, kus mul tuli tasuda visiiditasu (€14.04).

.

suured mäed annapurna ringil

.

Peale visiiditasu maksmist istusin sinna samasse pingile ja hakkasin asju kotti tagasi laduma. Silmi tõstmata nägin kuidas minu ette ilmus naine, käed minu poole väljasirutatud. Sain kohe aru mida ta minult soovib. Midagi ütlemata lootsin, et ta läheb lihtsalt ära. Mul polnud vähematki tahtmist kellegagi või millegagi tegeleda, veel vähem tahtsin olla ebaviisakas nagu olin seda juba terve päev olnud.

.

Aga ei. Tema muudkui seisis ja seisis. Nagu tinasõdur seisis, ainult et kahe jalaga. No ja siis saigi Järve plikal küllalt: “get the fuck out of my face!!! I am not gonna give you any money!!!”,  naisele näkku, üle terve haigla, tuld ja tõrva sülitasin.

.

Väga piinlik! Kõige piinlikum! Palun vabandust!!! Ei olnud ju see naine minu kehvas enesetundes süüdi, aga sai ikka kogu selle pasarahe enda kraesse. Kurb.

.

millal minna nepali matkama

.

Hea poole tunniga suutsin end ka teisele korrusele, arstikabinetti vedada. Tohter purssis ka õige pisut keelt ja vististi sai aru, et mille üle kaeblen. Saatis mind tagasi esimesele korrusele röntgeni tegema. Enne seda aga tuli mul taas registratuurist läbi käia ja röntgeni eest tasuda (€18.81).

.

Ruttavalt mainin, et täpselt nii nad mind registratuuri ja arstikabineti vahet jooksutasid. Enne igat protseduuri pidin registratuurist läbi käima ja selle eest maksma, selle asemel, et enne äraminekut arve koostada. Oh seda Nepali värki.

.

tiibeti jakk

.

Röntgen tehtud, tassisin rammetu keha arstikabineti ukse taha tagasi. Tuli õde ja küsis, et kus mu röntgen on. “Kust ma tean, käisin seal juba aega tagasi.” oli kopsupilt kusagile haigla peale jalutama läinud. Istusin omajagu, kui nad viimaks kadunud kopsupildi üles leidsid.

.

Doktor tõstab röntgenpildi silmade kõrgusele ja uurib seda nagu tõeline arst muiste. “It doesn’t look bad, but it looks bad!”, on vastus pea sama, kui Tallinna EMO’s käies: “kui kusagilt valutab, võta valuvaigistit”.

.

kuidas minna nepali

.

Enne seda kui arst mulle “on ja ei ole ka” diagnoosi pani, käisin EKG’d tegemas. Oli see vast üks omaette komejant.

.

Küsisin EKG mehelt, et kas võtan oma meierei välja, või teeb aparatuur oma töö ka siis, kui rinnahoidja selga jätan. Mehelt ei tulnud muud kui möhh ja mähh ning asjade kiiremaks kulgemiseks koorisin tissid paljaks ja ütlesin vanale, et hakaku pihta. Oli teine kohkunud ja ähmi täis, kui ta ees poolpaljalt seisin. Ju ta nägi valgeid tisse oma silmaga esimest korda. Loodan, et vahtis terviseks, mine sa tea millal taaskord prinki põhjamaa rinda näha saab.

.

reis nepali

.

Lisaks oli EKG “ruum”, kui seda saab üldse ruumiks nimetada, vaat et haiglas käigu lagipunktiks. EKG punkt asus välisukse kõrval ja oli lükand kardinatega ootesaalist eraldatud. Justkui tundus nagu haiglal polekski ust, sest need olid lihtsalt pärani lahti ja need suleti vist ainult ööseks, kui sedagi. 

.

Õues oli meeletu vihmatorm lahti läinud. Tuulgi keerutas nagu oleks kellegi peale õige tige. Ja siis lamasin seal kardinate taga mina- pühkides vihmast märjaks saanud nägu ja lootes, et tuul juukseid väga sassi ei aja, sest viimaste harjamine ei kuulu mu meelistegevuste hulka Ühesõnaga, tunne oli täpselt selline nagu seda EKG’d oleks mulle keset Pokhara linnatänavat tehtud, mitte et sellest palju puudu oleks olnud.

.

kuhu minna nepalis

.

Arstikabinetti tagasi minnes oli haiglapõrand juba vaikselt vihmaveest üleujutatud. Ohh… see elu on ikka seiklus.

.

Kohalikult tohtrihärralt väga midagi tarka ei tule, aga see-eest kirjutas mulle hunniku antibiootikume. Vähemalt midagigi? Ega mul ei olnud ju tegelikult aimugi, et mida ta sinna paberi peale, õigemini raamatusse kritseldas. Mõtlesin, et küll järgmisel päeval lähen apteeki ja uurin, et mida ja mille vastu ta mulle välja kirjutas. 

.

nepaali reis

.

.

 KAPUTT SEL NEPALI LOOL 

21 mai // arusaamatu käekiri ja kodu minek

.

Järgmisel päeval kooserdas mu elutu keha kolm apteeki läbi. Nali naljaks, kali kaljaks, aga ühegi apteegi apteeker ei saanud arsti käekirjast aru, nii et võisin oma retseptiraamatuga perset pühkida, sest ravimeid mul saada ei õnnestunud.

.

Katsuge öelda, et see lugu ei ole kentsakas.

.

Tuura-taaratasin hostelisse tagasi ja ostsin lennupileti Eestisse. Nii palju mõistust veel oli peas, et teadsin, et kusagil Nepali karuperses ei taha küll vedru välja visata.

.

nepali matkad

.

Eestis palju targemaks ei saanud- kes kahtlustas kopsuarteri trombembooliat ja ütles, et võin vabalt Elysioni väljadele minna; kes soovitas valuvaigisteid võtta, kui mul kusagilt valutab; EMO’s paugutasin uksi ja andsin arstile mõista, et ta on täielik kadal ja talt tuleks litsents üldse ära võtta:

.

mina: “Millega seda põhjendate, et mul on veres d-dimeeride näitaja üle normi, midagi peab ju seda põhjustama?”

arst: “Ega ma sul mingi ekstrasenss ei ole, et oskaksin sellele küsimusele vastata!!!” 

.

Sellised arstid siis meie vabariigi meditsiinitööstuses, aga see selleks.

.

Lõpuks öeldi, et mu vasak kops on kokku kukkunud ja sellega minu haiguslugu lõpu sai. Mine sa tea, et mis häda mul küljes oli või on siiani.? 

.

.

LÕPP 

.

.

Leave a Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *