perepilt

Hispaanias lapsehoidja – Püreneed, keha ja vaimu turgutus


Kell on 4.30. Äratuskell pääseb koleda üürgamisena valla. Johhaidii, miks ma küll seda tirisevat viiu-viiutamist millegi normaalse vastu ei võiks vahetada. Midagi pehmet ja meloodilist. Saaks normaalse inimese kombel end voodist välja veeretada.

.

Mõne tunni pärast ärkan selle peale, et Luis paneb puuka vastu õlga ja röögib äratus. Ise naeru müristades. Oleme jõudnud Prantsusmaale. Sööme prantsusepäraseid sarvesaiu ja kõrvale rüüpame kohvi. Mina ei rüüpa, aga teistele paistab mekkivat.

.

hispaanias matkamas

hispaaniasse matkama

.

Põhjanaabrite lollikindel Saab on ristirahvast täis. Tee on mägine. Esimene käik sees ja suure undamisega veab automobiil meid mägiteest üles.

.

Seisan. Ajan käed tiiviku moodi laiali ja hakkan keerutama. Silmanurgast näen mägesid, korraks vilksatab ka valgeid lehmi ja siis jälle suured mäed. Peatun. Pea käib ringi. Mäed tiirlevad. Lehmadki ei seisa paigal.
Püreneed – turgutus nii kehele kui vaimule.

.

lambad söövad karjamaal

püreneede matk

prantsuse loodus

.

“Kas ta on kunagi mägedes roninud?”. Mireia tõstab uhkelt nina taevasse, “see tüdruk ronis 4,220m kõrgusele, nii et 2,784m pole tema jaoks mingi probleem.”. 

.

Olen isehakanud päevapiltnik ja videomees. Teadlikult võtan viimase mehe positsiooni ja hakkan teistega ühte sammu astuma. Ilus on. Kuidagi ei saa kaamerat silma eest. Tihti seisatan ja peatun. Vaatan. Teen pilti. Alalõpmata jään teistest maha. Kaasvõitlejatega sammu pidamine ei taha kuidagi välja tulla. 

.

kaks meest matkamas

voolav kosk

prantsusmaa on imeline

.

Mäestiku loodus on kaunikene. Lisaks, mitmepalgeline. Muutub kõrgus, muutub peisaaž. Vaatepilt suisa maaliline. Muretud metsad- kõrgemal kuused, madalamal lehtpuud. Siugleb oja ja metsapiiri üla otsa kaunistavad alpiniidud. Roheline ja täis valdavalt kollaseid õisi. 

.

matk loodusesse

roheline loodus

prantsusmaale matkale

.

.

CANIGOU

.

Canigou on mägi Püreneedes, Lõuna-Prantsusmaal. Tänu oma teravatele mäekülgedele ja dramaatilisele asukohale, ranniku lähedal, arvati kuni 18. saj, et tegemist on kõrgeima mäega Püreneedes. Kõrgust on mäel 2,784m. 

.

Mäel on sümboolne tähendus katalaani inimeste seast. Mäe tipus olev rist on tihti kaunistatud Kataloonia lippudega. Iga aasta 23. juunil, öö vastu Nit de Sant Joan’i, toimub tseremoonia, mida kutsutakse Flama del Canigó (Canigó Leek), mille käigu süüdatakse mäe tipus lõke.

.

püreneedesse

loodus prantsusmaal

loodus

matk alpides

.

Kõik istuvad juba puu all. Moonakotist võetud võileivad suul. Mina aga ei saa kohe kuidagi kaamerat käest. Mireia hõikab, et söögipaus on ainult 20min, ja et veaksin heaga oma kurvika tagumiku tema kõrvale.

.

Sai on kuidagi kuiv. Nokin vahelt vorstid ja pistan ainult neid. Vorst maitseb hea.

.
“Kas kavatsed sama tempoga tippu jõuda”, ei jäta Luis aasimist. Asun esimeste seas minekule ja karjun Luisele järgi, et tipus näeme. Luis on sportlik mees. Jookseb mu kõrvale ja matkame koos. “Täna oled sa justkui minu tütar. Pean sul silma peal hoidma.” Luis mulle meeldib.

.

püreneed

rahvuspargid

kollased lilled

.

Rada läheb suurema kalde alla. Pulss rinnus tõuseb. Tunne nagu härra Bolt’il, kes on OM’il finaaljooksu alustamas. Kui ennist oli jalgealune tasane, siis nüüd on see asendunud kiviklibuga. Ma ei imesta, et inimesed kiivreid kannavad. Järgmine kord tean isegi kaasa võtta.

.

matkajad

prantsusmaa

.

Ka ilm võtab pöörde. Päike hajub kaugustesse. Tuul tõuseb. Enne oli mõnusalt soe, nüüd ei ole soojusest midagi järel. Peatume. Kõik koogivad kottide põhjast joped välja. Mina seisan nagu töllakas, sest jätsin enda oma autosse. Kahetsen. Kibedalt.

.
Chica loca!”, ja püüan rohelise kilejope käte vahele. Rõõmustan, et keegi oli ettenägelik ja kandis kotis rohkem kui kahte jopet.

.

matkalised

mägedesse

.

Viimane rajalõik on järsk. Üle keskmise. Astumine on muutunud ronimiseks. Kaljuronimiseks. Kohati isegi roomamiseks. Liigume aeglaselt ja ettevaatlikult. Asetan käe pea kohal olevale kaljunukile. Vinnan keha üles. Sama liigutust mitmeid kordi korrates, upitan end tippu. Olen jõudnud 2,784m kõrgusele. Taaskord pean tõdema, et mitte sittagi ei näe. Nii juhtus ka kord varem, kui 5200 trepiastet jalutasin ja tänutäheks ainult udukogu pakuti.

.

matkalised püreneedes

.

Terve hari on rahvast täis. Räägitakse nii ühte, kui teist keelt. Mulle kõik puhta võõrad. Risti najal tehakse pilti. Poosetakse nii Y kui X kujuliselt. Mõni ronib suisa otsa. Hoian kahe käega peast kinni. Pill tuleb pika ilu peale. Ennegi on lollidele, badass, piltide tegemine õndsa riigi uksed avanud.

.

matkameeskond

.

Jooksen Luisi ja Pedroga (nimi tundus talle sobivat) mäest alla. “Oled tugev tüdruk!”, tõlgib Luis Pedro katalaani keelt.

.

Lõunasöögiks istume orgu. Väikese järve äärde. Petan nälga vanaema valmistatud pastaga ja vaatan ümbritsevat. Ikka veel on ilus. Nurga tagant lendab helikopter välja. Meenub Alarm für Cobra 11. Tiirutab teine edasi ja tagasi. Kord kõrgemale, kord madalamale. Arutleme, et mis toimub. “Tundub maru õppuse moodi,” teab keegi teadjalt öelda. Võtan kaamera ja suumin nii kaugele kui objektiiv lubab. Kaks meest ripuvad kopterist välja. Kiiguvad trossi otsas, maa ja taeva vahel.

.

(Matka lõpus selgus, et kahjuks oli üks matkajatest mäest alla kukkunud ja surma saanud. Tol päeval oli kaks õnnetust toimunud. Matkates tasub olla maru ettevaatlik!)

.

loodus on ilus

matkaliste lõunapaus

.

Jalutan. Täitsa kergel sammul. Rada läheb ainult allamäge. Astun sammu ja kukun. Kukun kohe täiesti kõhuli. Karate kid‘ina tean, et kukkumisel tuleb pea küljele keerata. Sellega hoian nina vigastamise  ära. Tõusen püsti ja vaatan kuidas Gerard hoiab käega kõhust kinni ja lõkerdab nagu kajakas prügikonteineri otsas. Tahaks ta siinsamas pikali lükata, aga usun, et lapse ema see väga ei rõõmustaks.

.

Taas panen Luisi ja Pedroga leekima. Mõne aja pärast jään maha. Mitte, et ma aeglane oleks, aga panen taaskord haledalt käna. Ema on ikka õpetanud, et kes viimasena naerab, naerab paremini. Mäest jõuan ikka esimesena alla. 

.

euroopa suvi

.

.

OLED KUNAGI PÜRENEEDES MATKAMAS KÄINUD? KUIDAS MEELDIS?

.

.


ROHKEM INFOT

.

Kus: Lõuna-Prantsumaa Püreneed [kaart]

Kõrgus: 2,784m

Millal minna: juuni – september

Raskus tase: 3/5 (isiklik arvamus)

Pikkus: 8.2km / 4h (seda näitas rajakaart ja tegu ühe otsaga. Minu kogemus on 19.11km ja 8h- koos kõikide pausidega.)

Matka alustamine: varahommikul, vältimaks suvele kohast keskpäeva kuumust ja sagedasi torme. 

Varustus:
RIIDED: saab ka tossuga, aga kindlasti soovitaksin korralikku matkasaabast, mis hoiab jalga kindlalt paigas ja toetab hüppeliigest. Mustriga maastikujooksu toss ajab ka asja ära. (Sileda tallaga toss, pani mind nii mitmelgi korral mäest alla libisema ja hüppeliigest väänasin sama palju kordi.) Mida üles poole tõusta, seda külmemaks ja tuulisemaks läheb. Pistke tuule- ja vihmakindlad joped kotti. Ka kindad, mütsid ei tee paha.

TOIT: võtke moonakotid kaasa. Ilma energiata ei ole teist mingeid ronijaid. Ülemäära vett ei ole vaja tassida. Loodus pakub küllaga joodavat.

PS: esmaabi kotike

Hea teada: raja mõni lõik on kaetud kiviklibuga, mis raskendab ronimist. Olla maru ettevaatlik ja liikuda oma tempos. Palun mitte teha rumalusi, sest õnnetus ei hüüa tulles. 
Muidu on tegu maru kohaga. Pakub ilusaid vaateid ja pisut närvikõdigi. Päevaseks matkaks on koht ideaalne. 

Leave a Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *