Kokkulepitud ajaks jõuab mehi täis auto ukse ette. President ulatab rohukõrre. Kui lille pole käepärast võtta, käib ka kõrs. Lill või kõrs, üks looduse värk kõik.
.
Mireia ja Luis kuuluvad kohalikku matkaklubisse. Koos võetakse ette nii suuremaid, kui ka väiksemaid matkamisi. Selle sama grupiga käisime Canigoudki vallutamas. Tuleval pühapäeval peetakse maha järjekordne jalarännak, mille tarvis on vaja üle kaeda raja seisukord.
.
.
Istun keskel. Vaade on hea. Naeran, kui kõik teisedki. Pole lugu, et ma mõhkugi aru ei saa, naer olevat tervisele kasulik.
.
Jõuame Mireia kodukülla. Ei asu see kaugel. Mäest alla, vasakule ja nurga taga ta ongi. Too on veel pisem, kui hetkel koduks olev Moiá. Olemasoleva, viieliikmelise, pundiga ühineb veel kaks. Viis on meeskond, aga seitse juba komando.
.
.
Jalutame mööda teed. Viljapõld vasemal, paremal kirjakud, kellad kaelas kolisemas. Ilus on see lehma elu, näksid aga rohtu ja mälud. Jooksen teistele järele. Viimane hapupiimane, ei ole viisakas olla.
.
Poen elektrikarjuse alt läbi. “Piepu suur, piepu suur”, ütles Valentina, kui kord postitantsu trenni harrastasin. Suue piepu läheb vastu elektritara ja kohe meenuvad lapsepõlve õilsad ajad, kui sai poistele julget neiut mängitud ja elektrikarjusest kinni võetud.
.
.
Väravad avanevad. Mööda pikka sissesõiduteed jalutades jõuame majani. Hoov on roheline, ilusa muruga. Ei ole näha ei otsa, ega äärt. Tiigis õõtslevad roosad vesiroosid ja basseinis on vesi ammu seisma jäänud. Hoovi ehitatud park on täis kivikujusid, tunne nagu muuseumis. Siin “elavat” kaks maru rikast pensionäri. Kohe aru saada, et oma telenovela majja satutakse, heal juhul, mõnel korral aastas.
.
Edasi jätkub jalamatk mööda metsast teed. Teepael hobusesõnnikut täis. Pista või kotti ja vii koju väetiseks.
.
.
Korjan karikakraid. Peas proua Länik lugualulu laulmas. Teen pärja. Ei kuku kenasti välja. Kohe näha, et pole ammu teinud. Mireiale siiski meeldib ja paneb selle pähe. Ütleb, et on matka kuninganna. Topib kaks õit läbi kõrvaakudegi. Pean tunnistama, et vahel teeb ta veidraid asju.
.
.
Mets läheb aina tihedamaks ja pimedamaks. Pisut õudusfilmilik. Hugo (kombeks saanult, panin talle nime juba ära) matkab kõige ees, imetillukesed oksakäärid käes, teed rajamas, jõuame matka lõpppunkti, koseni, millest niriseb ainult õrnalt vett.
.
Matkamine saab lõpu restoranis. Kahe pudeli veini ja kalmaaridega.
.
.