purskkaev barcelonas

Kui Kadri Barcelonasse jõudis, hakkas nalja saama


Jõuan bussi pealt maha astuda, kui mind kõnetab Paul (nimi tundub talle kenasti sobivat).

.

“Aaaaa, et sa tahad mind hommikust sööma viia. Tead, ma juba olen söönud, aga aitäh sellegipoolest.” Keeran Paulile selja, et saaksin oma linnatuuri alustada. 

.

Ega Paul ei ole mingi lihtne mees ja ei suuda leppida, et ta pakkumise tagasi lükkan. Patsutan Paulile õlale, “ära sa nüüd kurvasta, küll sul veab”. Vaatan kuidas Paul lahkub ja teeb mööduvale blondile ettepaneku. Vaene Paul.

.

majad hispaanias

.

Istun pingil. Maru pikal ja tühjal pealekauba. Avan mureleid täis karbi. Vaatan marju. Hoolega. On teised ilusad. Jään mõttesse. Kui Kariibi meri mind ei võtnud, küllap ei aja Elysioni väljadele mind ka pesemata murelid. Hakkan hoolega keha kinnitama.

.
Tulevad kaks moskoviiti. Mees istub minu paremale käele. Ka naine võtab istet, seda minu vasakule käele. Siin ma nüüd istun, kahe venelase vahel, tühja pingi ühes otsas. Vaatan neile otsa, naeratan ja söön oma mureleid edasi. <<Otsisite maarjamaalase lähedust?>>, tahaks küsida.

.

tänavakohvik barcelonas

.

Telefon on kohe kohe tühjaks saamas. Kus ma olen? Kuhu minema pean? Kus üldse asub too bussipeatus, kust koju saan? Pead ei ole mul navigatsiooniseadmega õnnistatud, too on muude tarkuste jaoks.

.

Ühendriikidest ostetud, odavad, Hilfegri tennarid on mind juba seitse tundi mööda linna jalutanud. Koodid nagu vulkaanid, kohe valmis tuld purskama. Järgmine kord tulen tossuga.

.

purskkaevud

.

Lähen kohvikusse telefoni laadima. Jään peldikusse kinni. Kohe meenub seik korrast kui vetsu kinni jäin ja pererahvas tahtis minu päästeoperatsiooni käigus ukse eest lammutada. Peaasi, et viimasest bussist maha ei jääks. Kentsakas oleks Luisile helistada- “jou, istun, siis Barcelona kemmergus. Jäin bussist maha. Saad järgi tulla?”.

.

barcelona vaatamisväärsused

.

Ootan bussi. Ei ole kindel kas on õige koht. Ei ole. Torman üle tee nagu oleksin Hollywoodi filmis, vehin käega autosid peatades ja jooksen loodetavasti õige bussi pääle. Bussijuht ütleb, et nibin nabin jõudsin. “Bueno bueno,” vastan hingeldades ja vajun istmesse. 

.

Teen teile välja, kui kord tuleb päev, kus minuga midagi ei juhtuks. Aamen!

Leave a Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *