.
Pistan järgmise lusikatäie kaerahelbeputru suhu. Veega valmistatud, suts mett ja mekib teine õige hästi. Irooniline mõelda, kui kurb olin kõigil neil hommikul, enne kooli, kui hommikusöögiks oli kaerahelbepuder. Samas kui, mannaputru oleksin võinud iga jumala hommik süüa.
.
“Kas sa meiega tuurile tahad tulla?”, pistab Pampa äsja voodist tõusnud mehe soeng peas, oma nina köögiukse vahelt sisse.
.
“Tere hommikut sullegi, Pampa! Mis tuurist jutt?”, asetan lusika kausi kõrvale ja olen valmis detaile kuulama
.
“Hosteli inimestega lähme. Natuke maksab raha. Ilmselt alustame šokolaadiga. Ole 8.25 hostelis.”, on Pampa äärmiselt üksikasjalik.
.
.
Kuna mul tänaseks pävaks erilisi plaane niikuinii ei ole, mitte et ma Antiguas elades kunagi plaane teeks, luban õigel ajal hostelis olla.
.
Pampa on hea inimene. Tal on suur süda ja ta on nagu kaisukaru, keda koguaeg kaisutada tahaks. Tema on ka üks põhjusi, miks tee Antiguasse leidsin ja sealt edasi viis juba üks ilus asi teiseni.
.
Pilt: Pampa
.
Pampa on üks 3 Monkeys hosteli omanikest. Hiljuti mõtles, et ta tahab hosteli töö kõrvalt ka väikest kõrvaläri teha ja hostelis peatuvatele inimestele tuure korraldada.
Täna toimub siis niiöelda peaproov, kus Pampa viib meid San Juan del Obispo nimelisse linna ja tiirutab meid mööda erinevaid töötubasid. Meie ülesandeks on päeva nautida ja arvamust avaldada, et kuidas selline asi meie meelest töötada võiks.
.
Seltskond, kes bussi istub ja sõitu San Juan del Obisposse alustab on kirju ja kaunis rahvusvaheline- Eesti, Saksamaa, Austraalia, Guatemala, Lõuna-Aafrika, Šotimaa, kokku üheksa inimest.
.
.
SAN JUAN DEL OBISPO
.
Linn kuhu väike, Ameerikast toodud, kollane koolibuss meid viib, kannab väärikat nime- San Juan Del Obispo. See tilluke, vaid 5km Antiguast väljas asuv küla, on tuntud oma uhke kiriku poolest, mis olevat Guatemala vanim katoliiklik kirik.
..
Kõnnime läbi kirikuesise platsi, trepist üles ja trepist alla. Päike paistab kõrgelt ja taevas on nii selge, et kõik ümbruskaudsete vulkaanide tipud on kenasti paista. Kell pole kümmegi, aga pargipingil istuv onuke näpib õllepurgi lahti ja on valmis järjekordset, ilusat, päeva oma elus alustama.
.
.
.
KUIDAS ŠOKOLAADI VALMISTAMINE KÄIB
.
Chocolate D ‘Taza uksed lähevad lahti ja enne kui jõuan üldse midagi öelda, on ninasõõrmed mõnusat šokolaadilõhna täis. Meid tervitab ja võtab lahkelt oma kodus vastu koha omanik, panen talle nimeks Manuel, kes räägib meile kohe lähemalt šokolaadi valmistamisest.
.
.
Viimane kord kui Antiguas olin, käisin ChocoMuseo‘s, šokolaadi valmistamise õpitoas, nii et üht-teist ma juba tean, aga siiski olen põnevil ja veel enam, ootan elevusega, et saaksin käed külge lüüa.
.
Šokolaadi valmistamise õpituba algab kakaoubade röstimisega, millele järgneb ubade puhastamine. Puhastatud uba maitseb nagu šokolaad, aga oioi kui kibedalt mõru.
Järgmiseks tegevuseks on uhmritaolise asjandusega kakaoubade purustamine ja ühtlaseks massiks hõõrumine. Kui mass on piisavalt siidjas, kraabib Manuel selle noaga kokku.
Maiasmokad nagu oleme, tõmbame näppudega üle uhmri, et pisutki šokolaadimaitset suhu saada. Šokolaad maitseb endiselt mõru, kuid mitte nii mõru kui kakaouba. Manuel lisab pisut suhkrut, uhmerdab veel natuke ja voila, maitse kohe etem.
.
.
Manuel toob nurga tagant välja korraliku käntsaka šokolaadi. Kui ma ei teaks, et see šokolaad, arvaksin, et harilik Eesti must leib. Lõikab käntsakast kõigile võrdsed tükid ja näitab meile mida šokolaadiga edasi teha.
.
.
Manuel koputab šokolaadi vastu lauda. Silub ja hõõrub seda, kuni see võtab ilusa, ovaalse kuju. Asun minagi asja kallale ja teen käed šokolaadiseks. Enda arust teen kõik samamoodi nagu Manuel, aga minu šokolaad pudeneb hetkega laiali ja meenutab pigem munaputru. Muutun kärsituks ja söön enamuse oma šokolaadist lihtsalt ära.
.
Šokolaadi tuuri lõpetame kakao valmistamisega. Kakao mekib suurepäraselt. Ehtne šokolaadist ja veest valmistatud kakao on ikka hoopis midagi muud, kui Nestle pulbrile lisatud piim.
.
.
Enne Manueli kodust lahkumist, ostame tema poest mõne šokolaadigi, et oma tänu avaldada ja jätame hüvasti.
.
Edasi viib meie tee piki väikeseid külatänavaid, jalutades mööda munakivi sillutist, kuni jõuame pruuni, kuuriust meenutava ukseni, mis on kahe, kollaseks võõbatud, seina vahele püsti pistetud.
.
.
.
KUIDAS VALMIVAD JADEIIDIST EHTED
.
Puituks avaneb ja meid tervitab vanem naisterahvas. Tema nägu ehib siiras ja soe naeratus. Keha täitub koheselt hea energiaga, kui läbi kitsa aia jalutan. Lisaks on meid tervitamas kaks rõõmsameelset paukat, kes kui õnnejunnid ühe juurest teise juurde jooksevad, saba liputavad ja paitamist ootavad.
.
.
Juan on laia naeratuse, pika halli habemega, kuldses 70ndates, lahtise südamega vanahärra. Juba aastakümneid on ta jadeiidist ehteid valmistanud. Ja mis peamine, jadeiit, mida ta kasutab, ei ole kusagilt kokkuostetud, vaid on mägedest otsitud ja eeslitega alla toodud. Siin me nüüd oleme, tema ja ta naise tagasihoidlikus kodus. Kodus, kus sünnib midagi ilusat, ja kus meil on võimalus kogu sellest ilust osa saada.
.
.
Igaüks saab tükikese jadeiiti, mis kusjuures, kuulub maagiliseimate kivide hulka. Lisaks sellele olevat see kaitsekivi, mis pidavat ligi tõmbama head õnne ja sõprust, suurendama armastust ja hoolivust. Läänes arvatakse, et jadeiit kindlustab majanduslikku edu, idamaades jällegi, et kivi pikendab inimese eluiga ja andvat talle tarkust juurde.
.
.
Võtan heameelega nõidusliku kivi vastu ja lähen seda oma äranägemise järgi lihvima ja voolima. Masina taga seismine ja kivi viimistlemine on rahustav ettevõtmine. Tunnen, et võiksin siin kasvõi tunde seista ja ise ehtemeistriks hakata.
.
Kui kivi on saavutanud soovitud kuju, lükkan selle sügavale taskusse. Parem oleks, et see nüüd mulle tarkust juurde tooks.
.
.
Kolan veel veidi Juan’i ehtepoes ringi. Silma jääb ilusa helelilla kiviga sõrmus. Kuidas ma saan siis mitte osta. Muidugi ostan. Ostaksin kohe mitu, aga õnneks ei ole piisavalt raha kaasas.
.
Juan’i kodus veedetud aeg on olnud ilus ja hea, kuid kõik hea saab kord otsa ja on aeg edasi liikuda. Emban vanahärrat hellalt: “mulle väga meeldib mu sõrmus, tunnen, et see on eriline.” Jätan jumalaga.
.
Pilt: Pampa
.
.
EL VINO DEL ABUELO
.
Aeg on sealmail, et teeme oma viimase peatuse.
.
Järjekordne maja, järjekordne uks, järjekordne vanahärra, kes meid oma kodus vastu võtab.
.
“Kohtasin üht sakslast, kes elas siin lähedal ja valmistas veine. Küsisin talt, et kas ta tahaks ka mulle veinivalmistamist õpetada. Ja ta õpetas.”, räägib Pedro Chacón kuidas kõik alguse sai.
.
.
2007. aastal pani Don Pedro, perega, oma väikese veiniäri püsti. Tol ajal valmistati peale esimest saagikoristust 200 pudelit veini, kuid täna toodetakse umbes 2000 pudelit veini aastas.
.
Veini valmistamist alustati puuviljaga, millel nimeks medlar.
(PS! Kui keegi teab selle eestikeelset nimetust, siis pane see mulle kommentaaridesse kirja, palun.)
Peale erinevate puuviljadega katsetamist leiti, et ka maasikas, mango, arbuus, guajaav, granadill, kohvi jne kõlbavad väga hästi veini valmistamiseks. “Alati püüame uusi maitseid välja mõelda”, tunneb Don Pedro oma maitseveinide üle uhkust.
.
.
Ei hoia meiegi end veini degusteerimisel tagasi. Üks pits teise järel saavad kõik veinid mekitud ja valetaksin, kui ütleksin, et midagi pähe ei hakanud.
.
Veiniste peadega jalutame kohalikku restorani ja paneme ilusale päevale ilusa lõpu, kinnitades keha maitsva lõunaga.
.
Täna oli üks hea päev!
.
.
ROHKEM INFOT
.
Kui oled Antiguas käimas ja tahaksid oma päeva toredalt veeta, anna teada. Pampa on sõber hea ja kui huvi, saan teid omavahel kokku viia.
.
.