Väga hea sõbratar on kodumaalt Mehhikosse reisimas. Reisi alustatakse Cancuni kandist. Kuna ma ei taha ilma nendeta siinseid kohti läbi käia, pean ümberkaudseid linnakesi avastama minema. Nii et plaan on ette võtta mõnepäevane hääletamise tripp.
.
Kaks päeva tagasi tõmbasin, spetsiaalselt hääletamiseks ostetud, püksid jalga ja asusin teele.
.
.
Hommikul ärkan Cancunis. CouchSurfingu hosti sõber lubas kell üheksa järgi tulla ja mind autoga linnast välja transportida. Küll need inimesed on siin ikka toredad.
.
Istun diivanil. Kell on juba 15min üheksa läbi. Siis mõtlen. Oh seda Mahhiko aega. Oleksin pidanud tollele kutile ütlema, et tule kell kaheksa, ehk siis oleks üheksaks kohale jõudnud.
.
.
Juba on kolmveerand tundi läbi. Ikka ei midagi. Oleksin selle ajaga juba poolel teel, mõtlen. Aga ei. Lösutan siin diivanil ja tapan aega.
.
Tunni ja 15min pärast saadan Ernestole (host) sõnumi, et ma enam kauem oodata ei saa ja andku sõbrale teada, et ta ei pea vaeva nägema, mulle järgitulemisega.
.
.
Ilm kahtlane. Tugev tuul ja üüratud vihmapilved. Lükkan hääletamise edasi ja võtan suuna bussijaama.
.
Möödume Valladolid’i sildist. Paistab, et olen kohale jõudnud. Näen kõiki neid värvilisi majakesi. Tunnen kuidas ma iga sekundiga aina põnevile lähen. Ei jõua oodata, et kaamerat välja võtta ja linnapeal üks korralik fototiir teha.
.
.
.
VALLADOLID
.
Unine koloniaal linn. Aastast 1543. Vaiksed tänavad. Päikesest pleekinud pastelsed majaseinad. Kohalikud tädikesed nurga peal rediseid müümas. Jalgratturid rolleritega võidu kihutamas.
.
.
Valladolid on omapärane. Siin on omajagu teha ja näha. Nii linnas, kui selle ümbruses. Ometi tundub see koht kui nööpnõelapea.
.
Vahel on lihtsalt tore mööda tänavaid ekselda. Unistada. Naeratada. Nautida hetke ja sellest rõõmu tunda.
.
.
Jõuan Valladolidi pisut peale keskpäeva. Rutuga tuiskasin mööda tänavaid, et oma hostelit leida. Tahan kihku-kähku kotist lahti saada. Janune fotoaparaadi haaramisest. Soov on kõiki tänavaid ja nurgataguseid avastada.
.
.
Sihitult patseerin mööda tänavaid. Usun, et päeva lõpuks on mul terve linn läbi käitatud. Kõigepealt kõnnin ühtepidi tänavad läbi ja siis teistpidi. Ei taha ühtegi nurka, seina, aiaauku kahesilmavahele jätta.
.
.
Leian end esimese vaatamisväärsuse eest. San Gervacio katedral, mis on püsti pandud keset linna peatänavat. See 16. sajandist, Hispaania koloniaal ajastust pärinev katedral on silmale ilus vaadata. Majesteetlik ja suursugune.
.
.
Jalutan muudkui edasi ja edasi. Sikk-sakitan kord ühtepidi, siis jälle teistpidi. Silm haarab kõik vanad, retro, VW põrnikad. Päevinäinud. Luitunud värvid. Omal moel säravad. Töötavad kui tuttuued.
.
.
Raske on mööda vaadata redistest ja apelsinidest. Toolidel istuvatest tädikestest, kes oma saadusi kohalikele kotti pakivad.
.
.
Märkamatuks ei jää ka kohalikud ise. Nende lahked silmad. Naeratavad näod. Sõbralikkus. Kui neile silma vaadata, taipad, et tegu on heade inimestega. Ilusate hingedega.
.
Minu aeg Valladolidis oli ilus ja hea. Linn on väga fotogeeniline. Nii mina, kui ka minu kaamera nautisime igat siinveedetud hetke.
.
Hoolimata oma väiksusest on koht igati väärt külastamist. Kasvõi väikest, päevast, sissepõiget.
.
..
ROHKEM INFOT
.
Kus ma ööbisin: Santa Maria B&B. Koht on aus ja hea. Asub lühikese jalutuskäigu kaugusel linna südamest. Pigem odav.
Kuidas ma siia sain: Võtsin Cancuni bussijaamast ADO bussi. Sõit kestab umbes 1.5 tundi. Bussipilet maksis €9.09. Buss on mugav. Pakub hispaaniakeelseid filmegi.
Ringiliiklemine: Koht on nii pisike, et igale poole saab vabalt jalutada. Kui jalutamine meeltmööda ei ole, siis leidub siin omajagu rattarendi kohti.