Küsin taksojuhilt, et kas ta on Jamaicalt pärit. Saan jaatava vastuse. Tema küsib, et kas olen seal käinud. Vastan eitavalt. Küsib, et millal saab mind Jamaicale viia. Vastan varsti.
.
Check in’i tehes selgub, et lend on üle nelja tunni edasi lükatud. Lennujaamas valitseb täielik kaos. Rahvast on palju. Liiga palju selle tibatillukese lennujaama kohta. Korraks tundub, et olen Indiasse sattunud. Mitte, et ma seal kunagi käinud oleks, aga seal pidavat hea jagu neid inimesi olema.
.
Lennujaam on nii väike, et vaevu leiad liikumisruumi. Olgem ausad, mis sa siin ikka ringi jalutada, siin lihtsalt ei ole midagi. Isegi tabloosid ei ole, mis lennuaegu näitavad. Pean selgeltnägijat mängima ja lootma, et lennust maha ei jää.
.
Tundub, et kõik lennud on edasi lükatud. Kas kõik lennukid läksid korraga katki ja vajavad tehnilist abi?
.
.
Olen jõudnud NYC lennujaama. Olen passikontrollis. Turisti väravas ei ole mitte kedagi peale minu. Mitte kedagi. Siiani ei suuda uskuda. Esimest korda ei tule mul üle poole sajandi järjekorras seista.
Esitan ametnikuonule kõik vajalikud dokumendid. Kõik tundub justkui korras olevat. Ütleb mulle, et pean temaga korra kaasa minema, et minult tahetakse lisaküsimusi küsida. Heakene küll, ega ma vastu ju puigelda ei saa.
.
Sisenen kõrvalisse ruumi. Palutakse istet võtta. Enne mind oli seal juba üks onu ja peale mind tuli üks tädi. Ehk teevad pistelist kontrolli.? Istun ja ootan. Ametnik tuleb minu juurde, küsib kas mul registreeritavat pagasit on. Vastan jaatavalt. Palub mul see ära tuua ja siis tagasi tulla.
.
Lahkun kõrvalisest ruumist. Hetke pärast naasen kõrvalisse ruumi. Ametnik kutsub mind enda juurde ja palub kõik kotid lauale asetada. Unustan üleõlakoti. “Kõik kotid, ma ütlesin”. Vauuu, mõnel on ikka eriti paha tuju.
.
.
Hakkab mult uurima, et kui kaua ma USAS’s olen olnud. Millal tulin, millal läksin. Seletan talle vähemalt viis korda oma reiside käiku ja ajalugu. Kas tema ei saa aru või ei oska mina asju kronoloogilisse järjekorda seada? Lõpuks jõuame sinnani, et ta sai aru, et ma tulin ja läksin, tulin ja läksin, tulin ja üritan taas minna. Ma vähemalt loodan, et ta sai aru.
.
Taipan, et see ametnik ei ole just kõige toredam. Mitte öelda, et ta on kuri, ülbe, ebameeldiv.
.
Küsimuste valang jätkub. Samal ajal tühjendab ta suure innuga mu kotte.
.
Rääkisin talle purjetamisest.
.
Ametnik: “Miks sa sellist asja tegid?”
Mina: “Eeem, sest ma tahtsin.”
Ametnik: “Kellega koos sa läksid? Kelle purjekas see oli?
Mina: “Peale minu oli kaks inimest ja see oli ühe vanema härrasmehe purjekas.”
Ametnik: “Kust sa neid inimesi tead? Kas te olete kuidagi suguluses?”
Mina: “Ei, me oleme sõbrad. Kohtusime Mehhikos.”
.
Kottidest muudkui asju lendab. Terve laud on juba riideid täis.
.
Ametnik: “Kas sa tööl käid?”
Mina: “Ei. Hetkel ma lihtsalt reisin ringi.”
Ametnik: “Kes su pileti ostis?”
Mina: Hakkasin juba natuke muigama. “Ise ostsin?”
Ametnik: “Kust sa raha said?”
Mina: “No suvel käisin siin Ameerikas raamatuid müümas, eks ma ikka teenisin natuke.”
.
Mingi aeg jõuame selle teemani, et mul on plaanis Mehhikost Panamasse vändata.
.
Ametnik: “Ma loodan, et sul ei ole õige pea plaani siia tagasi tulla.”
Mina: “Vabandust, aga kuidas palun?”
Ametnik: “Oled viisa/esta seadusi kuritarvitanud. Põhimõtteliselt võin ma su praegu kohe riigist välja saata.”
Mina: “Ooot ooot, mis asja???”
.
.
Mul on omajagu sularaha. Nii peesosid kui dollareid.
.
.
Ametnik: “Ahah, sul päris palju sularaha siin.?”
Mina: “Ma ei saa seda kuidagi oma Eesti kontole panna, seepärast ongi.”
Ametnik: “Kui suur summa on?”
Mina: “Alla $10 000.” (rohkem ei tohi üle piiri tuua)
Ametnik: “Ma tahan täpset numbrit.”
.
.
Johhaidiii. Hea, et mul on oma rahadest ülevaade. Päris kentsakas oleks siin lugema hakata.
Hakkan arvutama. Teen elu kiireima peastarvutamise. Mu matemaatika õpetaja oleks uhke mu üle.
.
Mina: “Kas teil on vaja täpset numbrit, ma ei ole selles matemaatikas just eriline pähkel.”
Ametnik: “Nii ligilähedane kui võimalik.”
.
Ametnik räägib, et ma olen USA’s kauem kui 90 päeva olnud. Mina ei saa midagi aru. Olin suvel viisaga, ja kui ma nüüd korra käisin, siis olin ainult viis päeva ja seda ESTA’ga. Üritan igatepidi aru saada ja mõista, et mis seis on. Küsin kohe väga palju küsimusi. Kuid siiski ei taipa ma mitte kui midagi. Täielik segadus.
.
Ametnik on endiselt väga ülbe ja ninakas. Ma peaaegu, et hakkan nutma. Ja Kadri Järve ei nuta kunagi.
Tuulab endist viisi mu asjades ja ütleb, et kui mul ükskord plaan koju minna, siis tema minu asemel Ameerikasse ei tuleks.
.
.
Ametnik: “Muidugi kui sul seda raha nii palju on, siis võid tulla küll, aga ilmselt keegi sind üle piiri ei lase.”
.
Mis tal selle rahaga on, mina ei mõista.
.
Ametnik: “Kas näed seda meest teise laua taga?”
Mina: “Jah, näen küll.”
Ametnik: “Ma loodan, et sinuga ei lähe nii nagu temal.”
Mina: “Võin ma küsida, et miks?”
Ametnik: “Täna õhtul ei lähe enam ühtegi lendu Colombiasse ja tal tuleb öö vanglas veeta.”
Mina: “Ah nii. Ma vanglasse küll väga minna ei tahaks.”
.
Nüüd kui kõik asjad on laiali võetud, ütleb mulle, et hakkaksin asju kokku panema.
Jah härra!
.
.
Räägib mulle, et ta on 13 aastat seda tööd teinud. Ütles, et ta oli esimene inimene siin lennujaamas, kes reisija riigist välja saatis.
.
Ametnik: “Mulle meeldib inimesi mitte sisse lubada ja neid tagasi saata. See on mu lemmiktegevus.”
.
Korjan oma asju kokku. Pühin niiskeks läinud silmi. Siis ütlen midagi. Ilmselt midagi vaimukat, sest hakkan naerma. Väga tagasihoidlikult. Ega ma väga ei julge. Aga saan ametniku muigama. Buuum. Ka minul on omad relvad püksitaskus.
.
Ma ei tea kas tal hakkas must kahju, suure tõenäosusega mitte, kuid öö vanglas jääb siiski veetmata.
.
Ametnik: “Mina sinu asemel võtaksin mind kuulda. Kui koju lähed, siis kusagilt mujalt riigist”
.
.
Lõpuks jõuame nii kaugele, et ütles, et võin suvel tagasi tulla. Ja siis peale seda, et võin juba paari kuu pärast proovida. Ütlen talle, et ma pole viis suve kodus olnud, nii et suve veedan Eestis ja ärgu mind oodaku.
.
Viskan kärmelt viimased asja kotti ja teen kiiresti vehkat, enne kui kuri onu oma meelt muudab. Lahkun kõrvalisest ruumist, saamata endiselt aru mis toimub. Vahel ma ikka mõtlen, et kuidas minuga küll alati midagi juhtub.?
.
PS! Illustreerivad fotod on lohesurfivõistlusest,
mis enne minu lahkumist La Ventanas toimusid.