<<Kust kuradi kohast sa tuled, tahaksin iga kord küsida, kui sa oma suu avad.>>
.
Televiisor on väike, aga näitab suuri asju- Trump ja 150 maha põlenud maja Gatlinburgis. Ei teagi kohe mida valida- kas laskuda “mis sa arvad Putinist” vestlusesse või vaadata Ameerika uudiseid Costa Rica džunglis?
.
Kui väsitav võib üks inimene olla. See Haile onu on puhta hull, ilma naljata. Peast ikka õige nõder. Me ei jõua enam kuulata, et “liberalism ei ole midagi ja see tuleks seadusega ära keelata” ja läheme hommikust valmistama.
.
.
Ei lähe kaua, kui onu on taas silmapiiril, omajuttude ja kõrvulukustava häälega. Küll talle ei meeldi kuidas ananassi lahti lõikame või manogot tükeldame. Kartul on liiga suur ja paprika lõikamise eest tuleks mind üldse vangi saata.
.
Ta haarab meilt noad ja näitab kuidas on ainuõige viis ühte või teist juur- ja puuvilja lõigata.
.
.
Hommikusöök naha vahel, surume end pisikesse džungli maasturisse. Tevre tee mere äärde, kuulame kuidas 50ndates mees endast räägib ja igale jalgratturile või vähegi aeglasemale autole “FUCK YOU!!!” karjub. Pistab pea aknast välja ja valab inimesed sõimuga üle. Kohutav!
.
Pole juba ammu nii ülbet ja enesekeskset inimest kohanud. Ta pole Hailet pea 10 aastat näinud, rääkimata sellest, et ta ei tea tema elust midagi. Kui siit minema läheme, suure tõenäosusega ei tea ta endiselt Haile elust midagi.
.
.
Juba eemalt on näha valgete purjedega purjekat. Kaldalt vaadates tundub see vähemalt poole väiksem, kui Unique, millega pidin Ameerikast Mehhikosse seilama.
.
Varsti on pea aasta möödas, kui keset Kariibi merd merehädas olime. Pean tõdema, et ma ei karda, eelseisvat purjetamist. Ilmselt aitab kaasa teadmine, et see ei ole kaks kuud vaid kolm tundi.
.
.
Ei lähe kaua, kui veetakso kohale jõuab. Paat on ilusat värvi. Helesinine. Just selline nagu mulle meeldib. Ookean lainetab kui kord ja kohus ja paat hüpleb ühelt lainevallilt teisele.
.
Glen, purjeka kapten, tervitab meid pardalt. Tema lai naeratus on lahke ja paljastab puuduva hamba alumises reas. On ta juba kaua aastaid Costa Rical elanud ja surfanud. Glen on Haile onu üks esimesi sõpru Costa Rical.
.
.
Viimased kolm aastat ajab Glen naisega purjeka äri- pakuvad tahtjaile purjereisi teenust. Haile onu sõnade järgi pidavat reis maksma $300. Kuid vahel juhtub nii, et oled õigel ajal õiges kohas ja saad purjereisi suisa “aitäh” eest.
.
Peale moepärast tutvustusringi seame end Hailega mugavalt purjeka taha otsa istuma. Sel ajal kui vanad inimesed õlled lahti näpivad, imetleme meie ümberkaudset loodust.
.
.
“Paadi ninas on pehmed lamamismatid, võite sinna minna.” Kaks korda ei lase me seda kaptenil endile öelda.
.
Siin on mõnus. Sulgen silmad. Tunnen, kuidas õrn tuul, kui siidkinnas üle mu näo libiseb ja lainevirve tasa purjekat ühelt küljelt teisele õõtsutab. Me ei vaheta pea ühtegi sõna. Lihtsalt naudime. Vaikust ja rahu. Me pole kahte tervet päevagi siin olnud, aga Haile onu on meid surmani ära väsitanud.
.
Kapten vahetab purjede asukohta. See hääl viib mind mõtteis Unque’le, avades mälestuste kasti. Kui mitmel korral olime kimpus purjede suunavahetusega tormisel merel.
.
.
“Kas te SUP’ga tahate sõitma minna? Või ujuma?”
.
Elasin veel Mehhikos, kui viimati SUP’ga sõitsin. Olen kui tarretis, kui üritan purjekast eemale aerutada. Ehk oleksin pidanud riided seljast võtma. Tunnen, et kohe kohe olen siit laualt kadunud, kui sitt ihust.
.
Tasakaal on siiski parem, kui iial varem ja tiirutan purjeka ümber ringe. Kord päripäeva, kord vastupäeva. Peab ikka “kodu” ligi hoidma, mine tea, mis merekoletis võib veest välja hüpata.
.
.
Aeg on seal maal, et tuleb sadamasse tagasi suunduda.
.
Hüppame Hailega vette ja võtame SUP laual istet. Kapten kinnitas selle nööriga purjeka külge, et meile väike lõbusõit teha. Istume ja kilkame siin laual nagu plikad.
.
.
Kuidas see harilik Pärnu rahvasõna oligi-
“ära iial kasva suureks, see on lõks!”.
.
Istume veetaksosse ja täname Glen’i, et ta meid oma purjekal võõrustas. Lehvitame ja vaatame kuidas purjekas kaugusse taandub, kui helesinine paat lainetes hüpleb.
.
