1. detsember. See on see ilus aeg aastast, kui hakkavad päkapikud käima. Mäletan päeva, kui kord emme mulle ja vennale lasteaeda järele tuli. Õues oli talvine ja Tallinna linnapildis olid endiselt lillad telefoniputkad püsti. Teel koju olin jonnakas laps ja emme tegi ühest sellisest telefoniautomaadist päkapikkude pealikule, jõuluvanale kõne. Kas järgmisel päeval päkapikud tulid või ei tulnud, seda ma ei mäleta.
.
Eks nende päkapikumeestega oli ikka nii, et kord käisid ja kord ei käinud. Kui juba pisut ja targem ja elukogenum olin, kindlustasin oma tuleviku ja ütlesin vanematele, et mul käivad päkapikud täpselt nii kaua, kuni kodus elan. Oh seda ilusat elu.
–
Täna päkapikud küll ei käinud, aga teeme Haile onu juurest päkad ja see võrdub täpselt samaga, kui päkapikk oleks hommikul sussi sisse kommi toonud.
.
.
Jätame selle pisut hullu onuga bussijaamas hüvasti. Vaatame järele kuidas ta kummi vilina saatel oma teed läheb. “See on jumalagajätt. Iial ei tule ma siia tagasi teda vaatama” on Haile oma sõnades kindel.
.
Toetame suured ja rasked kotid kivipingile ja ootame bussi. Tibutab õrnalt vihma ja seisame puu all varjus. Laulame “Raindrops keep falling on my head” (tõlk: vihmapiisad kukuvad mulle pähe) ja näeme kuidas taksojuhi poolt kirjeldatud roheline buss nurga tagant nähtavale ilmub.
.
Istume siin Punta Arenas’e bussijaamas. Järgmise bussini on 30min ja õige aeg on kaasavõetud banaanid ja küpsised naha vahele pista. Bussijaam ei ole suur, see-eest mere ääres ja vaatepilt suurtest akendest õige ilus.
.
.
“Vaata, see on vist meie buss” pistan viimase küpsise suhu ja upitan koti üle õlgade.
.
Järjekord ei ole lühike. Omajagu meiesuguseid rändureidki. Tädike jalutab edasi ja tagasi, muudkui kisendades “coca, sprite, fresca, aqua”. Mina ei osta, ei näe, et keegi teinegi ostaks.
.
“Poiss, oled oma seljakotil luku lahti unustanud!”
.
“Ohh aitäh! Täna juba jätsin telefoni taksosse ja uskuge või mitte, taksojuht otsis mind üles, et see mulle tagasi anda.” Kes ütles, et head inimesed on maailmast otsa saanud?
.
Oleme järjekorras omajagu edasi liikunud, tengelpungadki valmis pileti ostmiseks. Läheb aga nii, et bussijuht otsustab, et autobuss pole kummist ja meil tuleb järgmist oodata. Me ei ole kurvad. Ausalt. Pigem ootan järgmist, kui end kõigi nende inimeste keskele surun ja mitu head tundi kui sardiin õlis loksun. Ei aitäh!
On juba pimeda võitu. Oleme tükk aega muudkui üles ja üles sõitnud. Kui kõrgele saab see buss enam minna, mõtlen oma enda väikeses peas. Tee ei ole ammu enam tee, vaid üks auk ja kivi teise järel. Taguotsadki ei ole rõõmsad ja ootavad püsti tõusmist.
.
Õues on ilus. Mäed ümberringi ja kauguses täppidena paistvad lehmad. Bussiaken pakub meeldivat vaatepilti mägede taha loojuvale päikesele.
.
Järgmise käänaku tagant ilmuvad tuled. Linn nagu juudi jõulupuu, kust ei puudu ka jõuluvana ja vastav muusika.
.
.
“Jõudsite täpselt õigel ajal. Täna on linnas fiesta ja sulgen siin kõik 10min pärast.”
.
“Vedas, ei peagi lageda taeva ja tähtede all magama.”“Kus see pidu teil toimub?” uurin tähelepanelikult.
.
Vastuseks saan, et linn on kolmnurga kujuline ja küll me juba aru saame, kus seda trallingut peetakse.
.
.
Jalutame mäest üles. Ei, pigem meenutab see rohkem ronimist, sest viimane on ikka korraliku nurga all. Rõõmustame, et ei pea nagu eeslid, raskeid kotte seljas tassima.
.
Pidu on täies hoos. Majad on tuledes, jõukaunistused ilu lisamas. Inimeste päid kaunistavad punased päkapikumütsid. Mõnel vilgub müts peas kui rikkiläinud valgusfoor.
.
Olen siin maailmas elanud tervelt 25 ilusat aastat, aga enne tänast ei ole ma mitte ühelgi “jõuluhooaeg on amaetlikult alanud” peol käinud.
.
.
Monteverde kostitab korraliku paraadi ja väärika rongkäiguga. Lapsed marsivad mööda tänavat, puhuvad pasunat, taovad hingestatult trumme ja löövad tantsu, nii et higi voolab. Paistab, et terve küla, ehk isegi kaks või suisa kolm, on kohale kutsutud.
.
Leiame viimaks koha kus istuda. Trepp, millelt avaneb hea vaade pühade meeleolu avamiseks on just õige koht, kus tänane õhtusöök maha pidada. Oleme näljas nagu lapsed “Hüljatud” filmis ja avokaado mõne wrapiga maitseb suisa delikatessina.
.
Mööda sõidab oioi kui suur, jõulutuledes, põhjapõder. Hetke pärast hakkab ei tea kust komme lendama. Kusagilt olen meelde jätnud, et kui taevast sajab komme, siis sa tormad. Tormad nagu tuulispask, et endale ja sõbrannale mõni maius haarata.
.
Pidu ei parane, kui rahvas ei vähene. Päev täis reisimist on jätnud jälje ja seame sammud hostelisse tagasi.
.
Veel enne, kui sõba silmale laseme, kükitame uksel ja vaatame ilutulestikku, mis ei lõppe, ega lõppe. Korraks tundub, et see ei saagi otsa. Aga siis see tuleb, võimas grand finale. Pean tunnistama, et pole juba ammu nii korralikku tulevärki näinud. Isegi viimase aasta 4. juuli ilutulestik, mida mu host isa oma viljapõllul korraldas, kahvatus selle kõrval.
.
Et nüüd ongi siis jõulud ametlikult käes!?
.