Sellest on pea kuus aastat möödas, kui viimati tööintervjuul käisin. Seal käisin ka ainult enesele tõestamise pärast, et näha kas saan selle töö või mitte.
Aga see selleks…
Nädala alguses printisin hea hunniku CV’sid ja käisin neid linnapeal laiali jaotamas. Oh sa mu meie, pean tõdema, et oli korralik mugavustsoonist väljas 15km jalutuskäik mööda Melbourne erinevaid restorane ja baare. Korraks oli isegi tunne, et olen taas USA’s ukselt-uksele raamatuid müümas.
Need viimased aastad, mis ma mööda ilmamaad ringi olen tuuritanud, tunnen, et olen end korralikult ärahellitanud. Olen end ikka üle keskmise korralikult kätel kandnud. Ärge nüüd valesti aru saage, ei saaks öelda, et reisimine nüüd väga mugav ja kerge oleks olnud, aga see tööotsimine on kuidagi teistmoodi ja midagi hoopis muud, eriti kui ma pole seda kunagi tegema pidanud.
Liiga täiskasvanud inimese tunne!? Ehk on see mis mind hirmutab ja kõik seest värisema paneb. Üldse ei imesta, kui mõne aja pärast selle tööotsimise kukele saadan ja end kusagilt Aasiast, järjekordse mäe otsast leian.
Tulles tagasi CV’de jaotamise juurde ja Kadri ehk sa peaksid endale kunagi töö leidma, kutsuti mind tööintervjuule. See käis küll kähku…
Istun siin hosteli köögis ja üritan välja selgitada, et mis tööga tegemist on. Kuradi hea algus, kas pole? Kohe näha, et see tšikk ei jaga sellest töö värgist ikka mitte kui midagi. Samas, kandideerisin pea 30. töökohale. Ehk see vabandab mu teadmatuse vähegi välja.
Lõpuks leian hunniku meilide vahelt selle õige- “Experienced Supervisors, Bar and Waitstuff at Baths Middle”.
Bahahaha, restoran-baari juhataja/vastutaja kogemust on mul täpselt sama palju kui sõber Raulil lehmalüpsmise kogemust, ehk siis umbes-täpselt on see peaaegu olematu. Ettekandja kogemust sain Mehhikos, La Ventanas elades nii palju, et oma esimesel tööpäeval põrutasin supi kaussidega vastu ust ja ülejäänut võite ise ette kujutada. Baaris töötamise kogemus Guatemalas elades– end tööpostil napsiseks joomine ja enne oma vahetuse lõppu koju saatmine- kui seda saab korralikuks kogemuseks lugeda, siis on mu tulevik vast helge.
Ema Marina ei tunne hetkel mu üle küll suurt uhkust ja küsiks siinkohal “kas nii olen ma sind kasvatanud?”, aga mis siin ikka, elu vajab elamist ja pidu pidamist.
Rohkem muretsen ma sinna restorani kohale jõudmise, kui intervjuu pärast. Ühte ma teile ütlen, see Melbourne ei ole mingi naljaasi. Tallinn on selle kõrval korralik küla, keset metsa ja viljapõldu. Mina kogu selle virr-varri keskel ehtne põlle kandev maaplika, kes teab linnaelust vaid unistada.
Kell on üheksa kui sammud kell 12.00 algavale intervjuule sean. Juba Southwesterni aegadest õpetati, et viis minutit varem on täpne aeg. Navigeerin oma vinge Citymapper äpiga mööda Victoria rongijaama rongile ja kihutan Melbourne äärelinna, Brighton’i.
“LOE: 10 reisiäppi, mida iga endast lugupidav reisisell peaks kasutama“
Rongisõit kestab tunni. Siin ma nüüd siis olen, kaks tundi varem. Aga ega mul kahju pole. Brighton on ilus ja armas rannikuäärne linnake. Kasutan seda kahte tundi produktiivselt- jalutan edasi-tagasi, hingan mereõhku, lasen päikesel põskedele pai teha ja unistades vaatan kõiki neid uhkeid rannaäärseid kodusi ja mõtlen, et küll siin oleks alles tore elada.
Viis minutit varem olen The Baths Middle nimelises restoran-baaris ja küsin Julian’i. Kahe patsiga, sinist põlle kandev blond tüdruk palub mul istet võtta ja ütleb, et Julian peaks kohe tulema.
Koht mulle meeldib- ilus vaade merele, restorani ala on fäänsi fäänsi ja baar on selline, kus isegi mõned dringid teeks.
Julian meenutab mulle sõber Vahurit või tädipoeg Ingmarit– selline fashion is my passion poiss.
Must, mullikestega triiksärk, millele traksid peale tõmmatud, saab kogu mu tähelepanu ja vaevu kuulen Julian’i küsimust, et kuhu me istuda võiksime.
Tööintervjuu number üks, ALGA!
Julian: “Kus sa siin Melbournes elad?”
Mina: “Hetkel hostelis, kesklinnas.”
Julian: “Kauaks plaanid Melbourne jääda?”
Mina: “Ma alles jõudsin siia ja mul on aastane viisa, nii et aasta vast kindlasti ja üritan ka teise aasta viisa saada.”
Julian: “Mis viisaga sa siin oled?”
Mina: “Working Holiday.”
Julian: “Kas sul töökogemust ka on?”
Mina: “No eks ikka- baarides siin ja seal: Costa Rica, Guatemala, Mehhiko…”
Julian: “Okei. Siin on vaja väga iseseisev olla, keegi lapsehoidjat ei mängi. Tasu on $25 AUS tund. Baar on avatud kella 22.00ni. Ma helistan sulle ülehomme, et küsida, et kas oled proovipäevast huvitatud. Sobib?”
Mina: <<Mida kuradit???>> on mu ainuke mõte peas. Kui ma poleks huvitatud, ei oleks ma end üldse ju kohale vedanudki. Kuradi kummaline. “Eeeem, ütlen kohe ära, et olen huvitatud!!! Võid mu nime proovipäevaks kirja panna.”
Julian: “Aaa, okei. Aga tule siis laupäeval kell 18.00 kohale. Teed tunniajase proovipäeva. Jalga pane mustad jalanõud ja püksid ning selga valge särk. Näeme siis laupäeval.” Surub mulle oma käe pihku ja minema noorhärra kõnnib.
Tööintervjuu number üks, LÕPPEB!
What the actual fuck??? Ilma naljata, kogu intervjuu kestis 5min ja minu meelest võiks selle vabalt Guinnessi Maailmarekordite nimistusse, kui maailma lühima tööintervjuuna ära märkida. Aga samas, töö kiire ja korralik, siin tuulkiires ühiskonnas. Mis siin ikka pikalt pläkutada- aeg on raha.
Orienteerun rongi peale ja kesklinna ma tagasi põrutan ja mõtlen, et mida ülejäänud päevaga peale hakata.
.