Märkamatult on kätte jõudnud oktoobri kuu ja juba tervelt üle nädala on siin lõuna Baja California’s redutatud. Olen end hästi sisseseadnud, tunne on nagu oleks juba kuid siin veetnud. Pole vist kunagi nii palju aega ookeani ääres viibinud. Selle luksusega juba täitsa ära harjunud, nii et ei teagi, kas tahan üldse kunagi lahkuda.
.
Täpselt üheksa päeva tagasi tuldi mulle lennujaama vastu. Toodi siia Palapas Ventana kuurorti. Tehti kõigile tuttavaks ja viidi järgmise kahe kuu elukorraldusega kurssi.
.
.
“Kadri, kus sa oled?”, “Kadri mis sa teed seal?”– liiga palju küsimusi, liiga vähe vastuseid.
.
Naeran, naudin, olen rõõmus. See plika elab ilusat elu, on õnnelik ja võtab igast päevast maksimumi.
Vot täpselt seda ma siin Mehhiko kuuma päikese all teengi
.
Ülikool lõpetatud, peikat pole, Southwestern ilmselt seljatatud, nii et null kohustust, sõbrad. Tõstan käed üles ja kilkan rõõmust. Kui kaua on hing sellise vabaduse järele janunenud. Nüüd on see olemas ja mitte keegi ei saa seda võtta. On vaid mina ja mu seljakott. Kui midagi ei meeldi, saadan kuradile. Vaatamata tagasi. Heidan koti üle õla ja jätkan oma rada.
.
.
.
Kus, kellega, miks ja mida???
.
Olen alati hispaania keelt õppida tahtnud. Kooli aeg sai seda isegi tehtud, aga ilma praktikata, vähemalt minu jaoks, on see kui hambapasta ilma pastata. Leidsin endale põneva vabatahtliku programmi, kus mõne tunni töö eest päevas, pakutakse vastutasuks süüa ja peavarju. Nii ma siia Palapas Ventanasse sattusingi.
.
Palapas Ventana on 11 aastat tagasi asutatud kuurort, mille vägesi juhatab ameeriklane Tim ja tema ema Karon. Põhirõhk pannakse siin oda-kalapüügile (mul pole aimugi, mis on selle õige eestikeelne nimetus), sukeldumisele, lohesurfile ja vaalavaatlusele. Lisaks sellele tehakse kõiksugu paadireise, saab snorgeldada, saab kajakiga sõita. Lakooniliselt, kõik kõik, mis ookean vähegi teha võimaldab.
.
.
.
Töö
.
Mina ülesandeks on baar ja restoran. Pole eluski ettekandja tööd teinud, rääkimata jookide kokkusegamisest. Vähemalt oskan viina pitsi kallata, nii et päris algaja ma siiski pole. Öeldakse, et alati tuleb teha midagi väljaspool oma mugavustsooni. Mis siin ikka, hüppame pea ees vette ja vaatame mis saab.
.
Väljavõte reisipäevikust: Esimene päev tööpostil. Põrutan vastu ust ja suppi lendab igasse ilmakaarde. Kaasaarvatud mina ise olen üleni supiga koos. Natukese aja möödudes segab Ruben (kokk) Martinid klaasi ja tõmbame selle peo restoranis käima ära. Õhtu lõppedes lähen dringist saadud peavalu ja 110 peeso (€5.83) võrra rikkamana oma SpaceShip’i (kodu).
.
Kui mind baarist jooke segamas või restoranist söömast ei leia, siis ilmselt olen ookeani ääres. Ujun kaladega võidu, jään kajakiga tormi kätte või lähen aerutades põhja. Nagu näha, mina ja ookean oleme suurteks semudeks saanud.
.
.
Toit
.
Oh sa mu meie. Siia tasub üksi juba ainult söögi pärast jääda. Toit on siin kirjeldamatult VÕRRATU. Kolm korda päevas antakse suisa pidusööki ja päevale pannakse punkt kolmekäigulise õhtusöögiga. Hommikusöögiks värsked puuviljad ja enamasti on dineeks päeval püütud kala. Kõik saab värskelt kätte. Otse USA burgeri maailmast toidu taevasse. Öelge, kas saab enam paremaks minna.
.
.
.
Inimesed
.
Inimesed on siin sama võrratud kui toit. Kõik on maru sõbralikud ja rõõmsameelsed. Nali ja naer on siin igapäevasteks kaaslasteks. Olen siin ainuke tšiika, kui köögis töötavad naiskad välja jätta. Ei kurda. Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi.
.
SpaceShip‘s elab minuga koos ameeriklane Sam, kes on samuti vabatahtlik. Siis on siin kolm kutti, (ameeriklane, lõuna-aafriklane ja bulgaarlane) kes käivad turistidega merel. Kolm kohalikku härrat. Kokk Ruben, kes on mu semu. Temaga käime peol ja teeme huumorit. Camilo, kes on Rubeni parem käsi. Camilo on mu esimene geist sõber. Ta on ikka nii nii gei kui gei keegi olla saab. Ja viimaks Israel, kes askeldab hommikuti baaris ja restoranis. On siin algusest peale töötanud, nii et talle meeldib veits bossata.
.
Kokk Ruben on siin mu semu nr 1
.
.
Koht
.
Paradiis. Helesinine ookean, kollane rannariba, taamal mäed silmailu pakkumas. Hommikuti äratab ookeanikohin. Õhtuti saadavad unele tähistavas ja kõiksugu mutukate sahinad. See on koht, kus kell ei oma tähtsust ja totaalselt unustad, mis päeva kalender näitab.
.
.
.