PS! Loe kõiki Annapurna postitusi siit
.
No mida ööd. Ei mäletagi millal ma viimati niiviisi piinelnud oleksin, vast mitte kunagi. Köha on nii hulluks läinud, et see hoidis mind terve öö ärkvel. Õnneks ei tulnud mul kellegagi tuba jagada, muidu oleksin vast ennast ise sealt toast välja visanud. Külje peal ei saanud üldse magada, sest selles asendis ei saanud ma hästi hingata ja tihtipeale vaevlesin hapnikupuuduses. Ühesõnaga, olemine on maailm-maru sitt ja muidugi vaevab mind endiselt meeletu peavalu, mis ei ole mind sugugi rahule jätnud.
.
Olen otsustanud, minu matk jääb siinkohal ja selleks korraks katki ja kavatsen veel tänase päeva jooksul Manangi tagasi jalutada.
.
.
Esimese asjana üritan apteegist midagi külmetuse vastu saada ja siis uurin, et kui palju maksab džiip kusagile tsivilisatsiooni tagasi. Samas, kui Manangis peaksin end paremini tundma, siis liigagi entusiastlikult mõtlen, et ehk suudan täitsa alla tagasi jalutada.
.
Johhaidiii, Kadri Järve, sa võid ikka vahel jummalast tropp olla. Palun meenuta endale, et käes on päev nr 10, mis tähendab, et siia kõndimine võttis sul üle nädala. Hetkel tunned ennast poole jalaga kusagil kuristiku äärel ja sina mõtled tagasi jalutamisest? Puhta turakas. Loodetavasti suudan kainet meelt säilitada ja mitte oma tervisega mängida ja hiljem mingite vigastuste/haiguste/tüsistustega võidelda. Laps, võta kokku end ometi.
.
.
Hommikusöögilauas annab üks Saksamaalt pärit poiss mulle kaks valuvaigistit. Nende abil vast suudan end kuidagi Manangi vedada. Lisaks paneb Venemaalt pärit Miša mulle midagi kuuma vee sisse, mis pidavat köha ja kurgu jaoks hea olema. Ei jää muud üle kui seda Miša poissi usaldada, sitemaks see olemine vast ikka ei lähe.
.
Üldse ei taha sellele mõelda, et pean asjad pakkima ja kusagile kõndima hakkama. Tahaksin lihtsalt voodis lamada ja end mitte üldse liigutada. Loodetavasti juba iseenesest madalamale kõrgusele jõudmine, teeb mul olemise paremaks. Olen valmis kui valmis end taas paremini tundma, ei ühtegi ööd enam nagu eile, palun!!!
Ohhh, miks küll peab nii sitt olema?
.
Mis siin ikka, võtan allesjäänud jõuvarud kokku ja sean end minekule.
.
.
Mingi aeg, LÕPUKS OMETI, jõuan Manangi. Mul pole õrna aimugi, et kui kaua ma jalutasin või kui pikalt ma kusagil mäekünkal pingi peal pikutasin. See polegi enam oluline, sest siin ma nüüd olen.
.
Üks inglise poiss, kellega mõne päeva eest Bhraga külas tutvusin, saadab mind teemajja.
.
Kõik järgnev on üks hägune mälupilt…
.
.
Mäletan, et kohale jõudes läksin kohe voodisse. Mõne tunni pärast ärgates teadsin, et pean selle apteegi üles otsima. Olenemata, et kogu jaks oli minust kui tolmuimejaga väljaimetud, ajasin end voodist püsti ja läksin seda apteeki otsima.
.
Apteegis ootas mind doktor, vist Ameerikast. Noorsant andis mõista, et saan talt osta nii konsultatsiooni, kui ka mis tahes ravimit mul peaks vaja minema. Tegemist oli mitte üldsegi sümpaatse inimesega, vaid pigem “tahan-vaid-su-raha” inimesega.
.
.
Vaevu suutsin end püsti hoida ja hingeldasin nagu pöörane. Üldse tundsin, et olen kokkuvarisemise äärel. Palusin midagi külmetuse vastu, sest seda ma arvasin endal olevat- tühine külmetus. Ebasümpaatne tohtrihärra müüb mulle köhasiirupi koos Paracetamoli tablakatega.
.
Ravimid taskus vaarun teemajja tagasi. Vean oma loiva keha restosse ja otsin lohutust ostetud ingveriteest. Lohutust aga ei tule.
.
Rohkem ma sellest päevast ei mäleta…
.
.
.
.