Mõned kuud tagasi, kui Stockholmi lennujaamas lendu Californiasse ootasin, öeldi vahetult enne lennuki peale minemist, et nad ei lase mind pardale, kui mul ei ole neile näidata mingitki bookingut, mis tõestab minu riigist lahkumist. Võtsin kõik oma teadmised kasutusele ja proovisin, mis ma proovisin, aga piletikontrolli mees alla ei andnud ja piletita mind pardale ei lasknud.
.
Ei jäänud muud üle, kui järelejäänud 30min targalt ära kasutada ja lennupilet kusagile USA’st välja muretseda. Kuna Austraalia manner on veel täiesti avastamata, mõtlesin, et miks ka mitte ja nii omamoodi sunniviisiliselt see pilet Melbourne ostetud sai.
.
.
Siin ma nüüd siis olen. Melbourne pea +30. kraadises kuumuses, peale kringliks külmumist -13 kraadises NY’s.
.
Tere suvi!
.
.
Ühes kesklinna hostelis ootas mind pudeli veini ja lõunasöögiga Lõuna-Korea tšikk Autumn, keda kohtasin pea kaheksa kuud tagasi, kui Vietnamis ringi tiirutasin. Eks aeg näitab, mis elu mind, teda, meid, siin Austraalias ees ootab.
.
Kuna mul oli seljataga 65h reisimist ja kolm ööd lennukites ja lennujaamades magamist, teadsin, et üks “tere-tulemast-Austraaliasse” õlu baaris ja magama ära.
.
.
Esimene öö Discovery hostelis oli midagi omaette, seda ma teile ütlen.
.
Olete te selleks valmis?
.
.
Läksin mina magama nii kell üks öösel. Umbes tund aega hiljem prõmmib keegi meeleheitlikult ja kuradi konstantselt vastu ust. Nagu politsei, kes tuli alaealiste pidu laiali lööma ja viimased ei julge kabuhirmus ust avada. Toa uks avaneb meil ainult uksekaardiga. Ilmselgelt oli too vastu ust trummeldav kodanik suures peohoos oma kaardi kaotanud ja nüüd bängis ahastavalt seda ust, et sisse saada. Viimaks keegi halastas ja lasi tolle poisi sisse.
.
.
Kell 3.30 ärkan kellegi oksendamise peale. Vedas teine eest väravast ikka õige korralikult seda sõnnikut. Korraks mõtlesin, et poiss jääb oma sisikonnast sootuks ilma. Suures hingeahastuses läksin mina pissile. Tagasi tulles lõi selline lebra justkui labidaga näkku, et kuku pikali. Voodisse tagasi ronides olin valmis itkulaulu laulma, <<sellest tuleb üks väga pikk öö>>, oli mu ainuke mõte.
.
.
Kella viie paiku ärkan taas. Järjekordselt prõmmib keegi ukse taga, et sisse saada ja pisut pärast seda vaarub tuppa nii mõnigi peoline. Ka oksekott on õilsast unest ärganud. Paneb teine laetule põlema, mis paistab mulle otse silma sisse. Jalutab mees toas ringi ja aina ketrab: “It’s fucked up, it’s fucked up.” <<Your life is going to be fucked up, RIGHT NOW, kui sa kohe seda tuld ära ei kustuta>> tahtsin talle öelda, aga hoidsin end heaga tagasi.
.
.
Kell 6.30, taaskordne äratus. Seekord ärkan selle peale, et tuppa astub kaks politseinikku. Mundris mehed arreteerivad kohaliku poisi, kes oli eile õhtul minu ja Autumn’i, rohkem tema, kui minu vastu korralik m***. Hiljem selgudes jätkus Autumn’i ahistamine ka peale seda, kui mina olin juba magama läinud. Autumn helistas politseisse, esitas kaebuse, misjärel korralvurid platsi lendasid ja noorhärral käed raudu panid ja ta ära viisid.
.
.
Nüüd, istudes siin hosteli Interneti ruumis, avastasin vasaku käe pealt hulga sügelevaid laikusid. Pikema järelvaatamise tulemusena selgus, et öö jooksul olin korralik Eesti rahvustoidu buffee voodilutikatele.
OH WHY!? PORQUE!? MIKS MINA!?
.
.
Olen siin Austraalias kõigest ühe öö veetnud ja juba selline trall. Et see seiklus mul nii pea läbi ei saaks, eksole.
.