loojuv päike

Tajamulco – kuidas ma kohalikega võidu vulkaani otsa ronisin – I osa


Kord käis mees Kamtšatkal.
See maa on kaugel. Peaaegu, et Jaapanis.  

Tal olid vuntsid ja nende vuntsidega ronis ta vulkaani otsa.
Tõi ta sealt kaugelt naisele kaelaehte. Pisut karvase ja koletusliku. Kuid siiski oli see ilus.
Ükspäev sündis naisel ja mehel tütar. Väike põrguline.
Kes salamisi unistas vulkaani otsa ronimisest. 

.

vulkaanid kesk-ameerikas

.

Kell on neli hommikul.  Üüratu suur kott seljas, astun hämaravõitu tänavale. Pargist möödudes näen kuidas paar meest poe juures jauravad. Palun ärge pange mind tähele, mõtlen. Taksomees teeb ukse lahti ja röögatab, “taxiiiii”. Mina ei tee tast väljagi.

.

Jalutan mööda pimedat, väikest ja kitsast tänavat. Ei kusagilt ilmub minu kõrvale mees. Jalgrattal. Müts silmini tõmmatud. Kõnetab mind ja ütleb tere. Avan suu, et samaga vastata. Siiski mõtlen ümber ja olen lihtsalt vait, kõndides teisele poole tänavat.

.

mmägedesse ronima

.

Mees jätkab rattaga minu ümber tiirutamist. “Mis su nimi on, ilus tüdruk?”, ja muud paska hakkab meeskodaniku suust tulema. Tunnen kuidas süda alustab vere kiiremat pumpamist. Ja hirm poeb vaikselt naha vahele. 

.

Kadri, sa oled üksi. Kusagil pära põrgus. Õues on kottpime. Sul on hiigelsuur matkakott seljas, millega sa kusagile ei jookse. Ja sind ahistatakse. Asi ei ole hea.

.

reisipäevik

vulkaanid

.

Kui ta korra veel mulle lähemale sõidab, lükkan ta ratta pealt maha. Ei, see poleks siiski hea idee. Esiteks, ta ei ole mulle midagi teinud. Teiseks, ilmselt ei teeks see mu olukorda paremaks. Mul on hoopis parem idee.

.

Kõnnin meeskodaniku kõrvale. Seisan talle nüüd nii lähedal, et ta tunneb kuidas mu suust tuleb sooja auru. Ta võib vabalt arvata, et tahan teda musitada. Tüng värdjas.  Puurin oma silmadega, kohe kõvasti, tema omadesse. Tõstan käe ja näitan näpuga suunda ja kogu oma enesekindlusega ütlen, hoia oma fallos püksis ja tõmba heaga uttu.

.

Raisk, pole isegi mitte vulkaani jalamile jõudnud, aga adrenaliin on juba korralikult üles kütetud.  

.

loodus guatemalas

mägedes ronimas

.

Natuke peale kella 5.00, istume kanabussi. Taaskord ei ole bussis ühtegi kana ja olen pisut pettunud. Pärast kolme tundi rappumist ja soolikate songerdamist, jõuame järgmisse bussijaama. Sööme hommikust. Esmalt serveeritakse küpsised teega ja seejärel omlett ubadega. Ega üldiselt ei ole vast toidu järjekorral vahet. Välja tulevad ühtmoodi, pruuni massina.

.

Enne bussi peale minekut, käin pissil. WC’s, kus nooruke poiss keerutab mõõdetud täpsusega paberit käe ümber ja selle siis lahke naeratusega mu käte vahele surub. Imestan, et ta veel ei ütle, et pühi pepu ilusti puhtaks. 

.

Mägironijate hommikusöök naha vahel, sõidame järgmise tunni, kuni vaatame tõtt taamal asuva Tajamulco vulkaaniga. 

.

guatemala loodus

mägironimine

.

Nagu sõimerühma jõnglased, hanereas, hakkame reipal sammul kõndima. Mulda ja tolmu üleskeerutades, rühime künkast üles. Juba peale 15min kõndimist, teeme esimese peatuse. Matkajuht Jamie (Kanada, 26), räägib, et me ei pea tema tempos marssima. “See on teie matk. Nautige. Vaatan, et teil uhked kaamerad kaenlas, nii et tehke kohe palju palju pilte. See on teie matk, tundke mõnu.”, pajatab Jamie.

.

Iga natukese aja tagant peatusin, et pilti teha. Okei, olen aus.  Seisatasin mitte nii väga seepärast, et fotosid klõpsida, vaid ikka sellepärast, et hinge tõmmata. Kaamera kaelaskandmine on hea vabandus. Kõik arvavad, et jäin seisma ilusa mäe jäädvustamiseks, aga tegelikult olin lihtsalt hinge matmas. Äärmiselt kaval, kas pole? 

.aktiivne vulkaan

.

Matk on jaotatud ajalisteks osadeks. Enam-vähem iga tunni aja tagant teeme pause. Küll pikemaid, küll natuke lühemaid. Küll pistame komme põske, vaatame lambaid, küll nosisime pähkleid. Kuid üks on kindel. Mida kõrgemale tõuseme, seda raskemaks ja aeglasemaks jalutamine muutub. Nüüd teen juba iga natukese aja tagant ahh-ma-ei-ole-tegelikult-üldse-väsinud-pildistamise-pause. 

.

mägedesse ronima

lambad karjamaal

.

Kõhud pähklitest punnis, hakkasime taas jalgadega maad mõõtma. Oh sa mu meie. Küll nüüd läks pauhti alles maru raskeks. Enam ei kõnni ma niisama. Kõnnin samm sammu haaval. Kivi kivi haaval. Puu puu haaval. Jalutan 100 sammu, tõmban hinge, jalutan uued 100 sammu. Ja nii terve järgmise tunni.

.

Vahepeal on tõusud nii rasked ja peab kilomeetriseid samme võtma. Ainuke hirm on, et kaotan oma suure, 65 liitrise, koti all tasakaalu ja veeren mäest alla ning pean kogu kõndi otsast peale hakkama. Oleks see vast üks igavene jama. 

.

Aga tõsi ta on, et kott on mul suur. Vaat, et isegi kõige suurem ja mina ise, kõige väiksem. Aimu saamiseks, et kui pirakas mu kott on- kui kott maas seisab, siis see on mul täpselt puusani. Samas, ega mul seal midagi sees ei ole- paar hilpu, hommiksöök, tomatipastad, sööginõud, madrats ja magamiskott. Lisaks sain mina privileegi nelja inimese telki tassida. Kutsun end Tajamulco koormaeesel Kadriks. Nimi on igati õigustatud. Ausalt.

.

maaliline vaade mägedele

.

Lõpuks jõuab see koormaeesel viimasesse puhkepunkti, enne baaslaagrisse jõudmist. Jamie ütleb, et teeme siin 5min peatuse ja siis matkame lõpuni välja. Annab meile teada, et oleme üks tugev grupp, ja et oleme kõvasti ajast ees. Tunneme ennast nüüd kui olümpiavõitjad.

.

Kotid suvaliselt igasse ilmakaarde laiali visatud, rändurid nendel lebotamas ja päikest nautimas, otsustame teha hoopis 10min pausi. 

.

tajamulco

vulkaanil ronimine

.

Kuid kuna päike on nii mõnus ja soe, seda enam, et oleme ajagraafikust kõvasti ees, saab 10min hoopiski terve tund. Kõik on rahul. Õnnelikud pealekauba. Kes siis ei tahaks peale mitmetunnist matkamist kõrgustesse lihtsalt päikese käes lesida. Kõik tahavad. 

.

.

BAASLAAGRISSE JÕUDMINE 

.

“Siit läheb ainult allamäge”, ütleb teine reisijuht Paul (iirlane). No mina ütlen selle peale peaaegu. Mu meelest oli allamäge ainult kaks sammu, ülejäänud on ikka aina üles ja üles, siis veel üles ja üles.

.

Tund aega kivi kivihaaval, jalg jala ette tatsumist, jõuame viimaks baaslaagrisse. Viskan koti kus kurat ja teen võidutantsu. 

.vulkaani ronimine

.

Jamie palub kõigil oma kottidest söögikarbid välja võtta ja katab meile piduliku lõunalaua, mändide alla. Vitsutan kohe kahe suupoolega avokaado ja muude juurikatega võileibu. Võileivad pole enne nii maitsvad olnud.

.

Kui kõigil kõhud ees nagu Munamäed, hakkame laagrit püsti panema. Kes avab luku, kes taob vaiasid, kes filmib…kõigil on oma ülesanne.

.

Telgid püsti saadud, on meil mitu head tundi, enne kui künka otsa ronime ja päikeseloojangut vaatama läheme. Kasutame järelejäänud aega Monopoli mängimiseks. Jamie on eriti õhinas. Ütles, et mitte keegi ei ole veel mõnda laumängu üles tassinud. (Tegu oli siiski Monopoli kaardimänguga.) 

.

.

PÄIKESELOOJANG 4000m KÕRGUSEL

.

päike loojub mägedes

.

Panen kõik riided selga, mis mul kaasas on. Reaalselt, viimne kui üks rõivanatuke katab mu keha. Mul on jalas kahed retuusid, fliisi all on jope, jope all on pusa ja pusa all mitu mitu pluusi. Ega siin kõrgel nalja ei ole. Külm kui Siber.

.

Umbes 20min pärast jõuame 4000m kõrgusel asuva künka otsa. Võtame mugavalt istet ja naudime päikeseloojangut. Nagu kinos, ainult popkorn ja kokakoola on puudu. 

.

mägedes

päikeseloojang mägedes

päikeseloojang

.

Vaatan ja vaatan. Seda loojangut. Paratamatult tuleb naeratus suule. Ega iga päev ei saa taevakõrgustest loojuvat päikest vaadelda. Kas pole mitte ilus?

.

Päike kadunud, suundume alla tagasi. Paul keedab poti täie spagette. Laadime rihm vahed bologneset täis, kõrvale rüüpame kuuma kakaod ja teeme ühe Monopoli mängugi, enne kui unele läheme.

.

Ühtegi riideeset seljast võtmata ronin magamiskoti sisse peitu. Tõmban kindadki kätte ja palvetan, et öö oleks soe. 

.

Head ööd!

.

Loe: II osa

Leave a Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *