Öö oli rahulik. Ebaharilikult vaikne. Ei mingit kolinat, voodist alla kukkumist, ega asjade lendamist. Võib öelda, et lausa nauding.
.
Öösel tõusin korra üles. Avasin luugi tekile ja varksi piilusin, et kas “pääste”paat on ikka alles ja ka oleme endiselt püsivas liikumises. Olime.
.
.
Suure kergendusega lähen tekile. Tean, et kohe on sellele suurel seiklusel lõpp. Olen aus, ma ei jõua oodata millal maad näen. Kindel on see, et kui mu jalad maad puuduvad, suudlen maad.
.
Arvutame siin hommikusöögilauas, et huvitav millal me kohale jõuame. Puksiirpaadil võttis aega 30 tundi, et meieni jõuda. Praegu on ilmaolud märgatavalt paremad ja tuulesuund on samuti teine. Usun, et saarele jõudmine võtab tajutavalt vähem aega.
.
.
Ja nii ongi. Meie üllatuseks jõuame saarele juba keskpäevaks. Kas saab veel paremini minna.
.
Ja seal ta paistab. Grand Cayman. Saar. Maismaa. Lausan kilkan rõõmust. Saar tundub esmapilgul kahtlaselt väike. Kuid mida lähemale jõuame, sest suuremaks too muutub. Peale selle, mitte ühtegi mäge. Isegi küngast ei tundu olevat. Saar on tasane kui pannkook. Huvitav.
.
Jõuame levialasse. Saan sõnumi sõber Raulilt, et kas olen elus. Koheselt valin emme numbri, et teada anda, et purjereis on olnud korralik film.
.
.
Tere tulemast Caymani saare sadamasse. Meid pargitakse kahe teise paadi vahele. Kohe hüppan üle parda, asetan käed graatsilise liigutusega maha ja annan sellele ühe korraliku musimopsu.
.
Ei lähe kaua, kuni immigratsiooniametnikud tulevad. Täidan aga hoolikalt pabereid ja ootan, et saaksin templi passi. On teine pirakas, sinine ja kilpkonnaga. Vaat kui armas.
.
.
Järgnev päev möödub meil telefoni otsas, et anda kõigile teada, et oleme elusad, terved ja õnnelikud.
.
Mul on maailma hea meel tõdeda – purjereis on amaetlikult läbi saanud!
.
.
PS! Loe epiloogi siit