päikesetõusu pildid

Purjereis Ameerikast Mehhikosse – epiloog


Elu on täis ootamatusi. Seiklusi. Rännakuid. Juhtumisi. Põnevust.
Elu on täis õnnestumisi. Ilusaid ja helgeid hetki.

.
Kuid alati ei lähe kõik nii nagu planeerid, tahad, ootad.

.
Elu on täis ebaõnnestumisi. Hirmu. Kartust.
Elu on täis äpardusi. Luhtaminekuid ja läbikukkumisi.

.

Elu on kui kevadisel jääkirmel kõndimine. Kunagi ei tea millal käib raksatus ja jää jalge all praguneb. Kunagi ei tea millal elu läbi saab. See võib lihtsalt mööduda. Võib kergelt kaduda. Võib aeglaselt hääbuda ja sootuks hävida.

.

Elu on raske. Lõppude lõpuks see ju tapab sind.
-K.Hepburn

.

“Elu on lühike…..”

.

Kõlab kui üks suur klišee. Kas pole? Jah. Tõepoolest. Aga peab tõdema, et see samune klišee on sulaselge tõde. Sa kunagi ei tea, mis homne päev toob.

.

Usun, et valetaksin, kui ütleksin, et merel olles ei kartnud. Pigem ei lasknud sellel juhtuda. Ilmselt ma lihtsalt ei julgenud endale tunnistada, et ka Kadri Järve võib hirmu tunda. Tee mis sa teed, aga oma alateadvust sa ei lollita.

.

Purjekas istudes tuli kõiksugu mõtteid pähe. Mis saab siis, kui keegi üle parda kukub? Mis saab siis, kui tuleb suur vaal ja peaga otse vastu purjekat kihutab? Mis saab siis, kui me mõne teise laevaga kokku põrkame? Mis saab siis, kui torm paadi kummuli keerab? Aga mis saab siis…..?

.

Elada võib kahte moodi: Üks on nõndaviisi, justkui poleks miski ime. Teine on see, et kõik meid ümbritsev on imeline.
-A. Einstein

.

Ma ütlen, purjetamine sellistes oludes on tervist kahjustav. Ja nagu näha, siis sa kunagi ei tea millal see kõik otsa võib saada. Olenemata sellest, ma nüüd siis tunnistan, et ma natuke ikka kartsin küll, oli olemine alati positiivne. Või noh, nii positiivne, kui ta tollel hetkel olla sai. Võta või jäta, aga sul tuleb olukorraga lihtsalt leppida. Mida sa ikka nutad või paanitsed. Kas see päästab mind siit merehädast? Vististi mitte.

.

Kui ma olin 5-aastane, ütles ema mulle pidevalt, et õnnelikkus on elu võti. Kui ma kooli läksin küsiti mult kelleks ma saada tahan, kui suureks kasvan. Ma kirjutasin “õnnelikuks”. Mulle öeldi, et ma ei saanud ülesandest aru. Ma ütlesin, et nemad ei saa elust aru.
-J.Lennon

.

Olen alati seda usku olnud, et kõik on täpselt niisama raske, kui raskeks sa selle iseendale teed. Sama käib ka elu ja selle pikkuse kohta. Võin elada lühikest, kuid täisväärtuslikku elu. Olla õnnelik ja rõõmus. Naerda ja nautida. Võin elada ka 90 aastat. Olla õnnetu ja kurb. Kurta ja kahetseda. Valik on meie endi teha.

.

Ma ei usu juhusesse. Kõik siin elus juhtub põhjusega ja on ettemääratud. Kuigi, viimases ei ole ma veel päris täpselt kindel. Küll ma ka selles kunagi selgusele jõuan.

.

Mis iganes katsumusi elu meie teele ka ei saada, igast olukorrast tuleb võtta maksimum. Olenemata sellest, on see halb või hea. Miks? Igast olukorrast koorub välja õppetund. See paneb sind mõtlema, ühes või teises suunas. Ehk paneb mingis mõttes isegi tegutsema.

.

Elu on pikk kui me oskame seda kasutada.
-L.A.Seneca

.

Vahel ongi vaja selliseid, pisut teistmoodi situatsioone. Taipamaks, et kui ilus ja hea kõik on. Kui palju häid, armastavaid ja hoolivaid inimesi sinu ümber leidub. Vahel tuleb korralikust sitast läbi käia, et taibata, et elu on lihtsalt imeline ja sul on kõik olemas, et elada täisväärtuslikku elu.

.

Mul ei ole kunagi olnud probleemi uskumisega, et elu on võrratu. Miks peakski? Kuid peale sellist, natuke ekstreemset, purjereisi, sain taaskord kinnitust, et ma ei taha teha midagi, mis näib “poliitiliselt korrektne”. Tahan tegeleda ainult nende asjadega, mis teevad mind õnnelikuks ja toovad naeratuse näole. Tahan elada hetkes, ilma et peaksin tulevikule mõtlema. (Küll kord tuleb ka see päev.) Tahan nautida igat võimalikku hetke. Tahan õppida ja kogeda. Pea ees seiklustesse hüpata. Olla spontaanne ja pöörane. Tahan olla mina. Hulluke ja pöörane, nagu ma olen.

.

Suurim seiklus, mida on võimalik ette võtta, on elada oma unistuste elu.
-O.Winfrey

.

Olen õnnelik, et olen elu ja tervise juures. Olen tänulik sellele kogemusele.

.

Peategelaste elu läheb edasi:
Brock kolib kogu oma maise varaga (kõik mis ta purjekas leidus) La Ventanasse ja suure tõenäosusega saadab oma terve järelejäänud elu seal mööda.

.

Sam veedab 30st järelejäänud päevast Grand Caymanil ja peale seda läheb Ameerikasse sõbrannale külla. Mine sa tea, viimasest võib veel Sam’i pruta saada.

.

Mina olen täis seiklusjanu. Hetkel lendan Mehhiko suunas, et sealt oma järgmist seiklust alustada. Plaan on jalgrattaga Mehhikost Panamasse vändata.

.

Eesmärgid ei ole meie elu! Meie elu on praegune hetk!
-S.Jeffers

.

Ja ongi lõpp sellel purjetamise seiklusel!

.

*** Loe kõiki purjetamise seiklusi siit.

Leave a Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.