Hommik käes. Koletu öö läbi.
.
Brock tuleb trepist alla ja ütleb, et peame välja minema, sest üks mastidest on ööga murdnud. Mast? Murdunud? Jõuan välja. Tõsi ta on. Mida pole seda pole. Pea seitsme meetrine mast on tõesti oma kohalt kaduma läinud. Ripub teine üle purjeka serva ja peksleb vastu paadi keret.
.
.
Meil tuleb kiiremas korras sellest lahti saada. Too mast on ühenduses peamastiga. Niiviisi üle ääre rippudes avaldab see peamastile liiga suurt survet. See oleks viimane asi, mis juhtuda võiks, et peamast ka otsad annaks.
.
Vaatan kuidas Brock taaskord kaskadöörlikult üle ääre ripub ja noaga köisi nüsib. Aega võtab aga asja saab. Aeglaselt, kuid kindlalt vajub mast põhja.
.
Terve hommik ei ole keegi meiega raadio teel ühendust võtnud. Eks see natuke keeruline ole, kui raadioantenn mastiga põhja läks. Mingi hetk tuleb Brock plastmassist antenniga lagedale. Lükkab selle kompassile püsti ja hinge kinni hoides loodame, et see töötab. Antenn on ostetud 20 aastat tagasi. Seda pole kunagi kasutatud, kuni tänase päevani. Uskuge või mitte, antenn töötab ja kohe on ka raadioside olemas.
.
Merevalve võtab meiega ühendust. Uurib meie olukorda. Palub päästevestid selga panna. Terve päev oleme nendega ühenduses. Helistavad iga poole tunni tagant, et kontrollida, kas raadio ikka töötab ja kas kõik on bueno.
.
.
Laman voodis. Liikumatult nagu tavaliselt. Kuulen kuidas Brock mu nime hõiskab. Palub kaamera võtta ja tekile minna. Välja jõudes näen laeva. Merevalve on kohal. Tuli, et meil terve aeg silm peal hoida, kuni puksiirpaadi tulemiseni. Oh seda rõõmu minu silmis, näos ja hinges. Esimest korda tundsin, et nüüd võin kergendatult hingata.
.
Aeg möödub. Aeglaselt. Varsti on 24 tundi möödas. Selgub, et oleme ööga üsna paju edasi triivinud. Ja kuna öö oli üle keskmise tormine, pidi puksiirpaat kiirust maha võtma. Jõuavad nad siia umbes kella kuueks õhtuks. Oma viis tundi ootamist.
.
.
Mis siin ikka. Lükkame aga burritod grillile ja peame maha varajase õhtusöögi.
.
Brock ja Sam on õues. Karjuvad, et paat on kohal. Halleluuja. Oleme päästetud. Pistan pea luugist välja ja vaatan paati. Siis vaatan Brocki ja siis vaatan jälle paati. Mu nägu vajub pikale. Too paat, mis meid kohe puksiirima hakkab, on kordades väiksem kui meie purjekas. Küsin Brock’lt, et kas tõesti, see asi saadeti meile järgi. Too on ju täiesti tavaline kaluripaat, kuue kohaliku kalamehega. Tuleb välja, et tõsi ta on. Võta või jäta. Mina võtan ja hoian sõrmi ristis, et midagi enam valesti ei läheks, ja et homme lõunaks Kaimanile jõuaksime.
.
.
Lõpuks saadakse paadid ühendatud. Iga tunni tagant käime köisi tšekkimas, et ega midagi vahepeal katki pole läinud.
.
Öö on harjumuspäraselt vaikne ja rahulik.
.
.
Loe: üheksas päev