Tere hommik. Endiselt oleme ookeani peal. Ei mingeid uudiseid. Vanaviisi me siin triivime. Teadmata suunas.
.
Oleme pikalt mõelnud ja arutlenud, et mida teha ja millise võimaluse kasuks otsustada. Siiski ei suuda me kuidagi midagi välja mõelda. Pigem on lihtsalt otsuse tegemine raske. Võimalusi on meil kaks ja pool.
.
.
1. Kas kutsuda see samune merevalve laev. Võtta ühes ainult isiklikult asjad ja laste end tagasi Ameerikasse viia. Sellisel juhul peame paadist loobuma. Mis paadist saab? Too läheb omasoodu. Seilab siin mere peal, üksi, täpselt nii kaua, kuni kord põhja läheb. Kas see pole mitte laus lollus?
.
2. Maksame $10 000 (€9184) ja laseme puksiirpaadil end Kaimani Saartele puksiirida.
.
Poolik variant. Proovime purjedest sõlmed lahti saada ja purjed heisata. Ehk ka väe võimul mootori tööle saada.
.
.
Pole see seis nadi ühti. Valikuid on rohkem kui üks. Nüüd on vaja vaid otsus langetada. Ja see võtab ikka üle keskmise aega. Samas saan Brock’i seisukukohast aru. Mängus on suhteliselt suur rahasumma ja nukker oleks lihtsalt oma purjekas põhja lasta. Sellised otsused vast peavadki natuke kauem aega võtma.
.
Brock möllab mootoriga. Sam proovib köit üle purje visata, et sõlmest lahti saada. Ilmselgelt on see liiga kõrgel ja see ei õnnestu. Mina lihtsalt seisan kogu selle triangli keskel.
.
.
Mõne aja pärast tuleb Brock tekile ja ütleb, et proovib masti ronida. Mina vaatan seda masti ja kohe üldse ei kiida seda mõtet heaks. Esiteks, laev kõigub väga suure amplituudiga vasemale ja paremale. Teiseks, kui ta kukkuma peaks, siis vigastaks ta end eluohtlikult või kukuks otse üle parda. Kolmandaks, see on viimane asi, mida meil praegu vaja on, et keegi üle parda lendaks. Minu plaan on siit elusalt ja ühes tükis minema saada.Brock siiski proovib.
.
Hoian hinge kinni. Jõuab veerandi peale. Mõtleb veidi. Tuleb sama targalt alla tagasi. Saab ise ka aru, et see ei ole just kõige briljantsem idee.
.
Õnneks on meil varugeneraator, mis teeb nüüd pumpamis tööd. Kui meil seda ei oleks, peaksime iga poole tunni tagant ämbritega vett välja viskama. Oleks see vast üks pikk pikk öö.
.
.
Edasi me lihtsalt istume. Niisama. Passin seda merd ja ootan hetke, kui oleme teinud mingigi otsuse. Natuke läheb aega mööda. Brock ütleb, et saatis just puksiirpaadile teate, et nad meile järgi tuleksid. Lõpuks ometi.
Meile antakse teada, et paat jõuab meieni 24. tunni pärast. Samuti andsid meile teada, et paneksime end uueks tormiks valmis, mis öösel tuleb. Kas te teete nalja??? Vähemalt saan 24. tunni pärast siit õudusfilmist minema.
.
Pealegi on ilm ilus. Siiani vast üks ilusamaid, mis terve reisi vältel meid kostitanud on.
.
Otsus on langetatud. Varsti jõuame maapeale tagasi. Põhimõtteliselt on täna justkui pidupäev. Selle tähistamiseks paneme ribi grillile ja poisid avavad reisi esimesed õlled. Olgem ausad, see kõik siin vajab siiski tähistamist.
.
Umbes täpselt kella kuue paiku õhtul, kui oleme grillimisega ühele poole saanud, hakkab sadama. Kohe kõvasti. Istume nüüd siin kajutis. Nagu punkris. On vaikus. Ja justkui ühest suust ütleme, hea, et keegi ei pea hetkel rooli keerama. Õigus ta on. Mina mässaks, kui peaksin välja minema.
.
.
Vajun suht kiiresti unne. Öö on pikk. Liiga pikk. Elu pikim. Kuulen hääli. Bäng. Bäng bäng bäng. Bääääääääng. Võin väita, et ööd on kõige hirmsamad. Sa lihtsalt kuuled kõiksugu hääli, aga sul ei ole õrna aimugi, mis väljas toimub ja mis neid hääli tekitab. Siis jookseb sadamiljon erinevat mõtet peast läbi, et mis see küll olla võiks. Ma ütlen, siinolemine on mu metaalsele tervisele ohtlik.
.
Palvetan, et hommik tuleks helikiirusel.
.
.
Loe: kaheksas päev