Oandu-Ikla matkast kuulsin esimest korda eelmine aasta. Kahjuks oli seks korraks juba liiga hilja, et kott pakkida ja rajale minna, sest lend Costa Ricale oli ukse ees, aga teadsin, et see on midagi, mida kindlasti teha tahan.
.
Vahetult enne suve, kui Nepalist koju jõudsin, käisin Karolile külas, kes hakkas taas Oandu-Ikla matkast rääkima. Kuigi olin Annapurna matkast veel taastumata ja kops endiselt sissekukkunud, ei mõelnud ma kaua ja matka kuupäevad sai kohe paika pandud. Olen mägesi ja vulkaane vallutanud siin ja seal, nii et tundsin, et on aeg ka kodumaal pisut ringi retkelda.
.
Päris Iklasse me seekord välja ei jõudnud, aga sellegipoolest palusin Karolil meie matkast kokkuvõte teha.
.
Head lugemist!
.
Kadriga meil tuli pähe teha üks väike retk.
Oandust Ikla – mis seal ikka, plaanimiseks kulus hetk.
Kotti nuudlid, kruubid, kaardid,
et ikka leiaks üles kõik laagrid,
saaks ööseks normaalsed naabrid –
meil prioriteedid ikka paigas.
.
Kas tehtud Instagram?
Kas tehtud Instagram? – Jah.
Kas tehtud Instagram?
Nii story KUI KA pilt!
.
Metsa jõudes märkasime jube palju puid,
kaardita siin eksleksime ringi lausa kuid.
Taamal paistis ka üks põõsas – ah ei, see vaid torssis võõras.
Nii möödus päev, möödus kaks, me hingasime sisse
ja siis välja, kui silmasime mäletsevaid visse.
.
.
Õhtud lõppesid meil ruttu, kella seitsmeks saime tuttu.
Kõnniks veel, kuid telgist kuuleks öösel siis vaid nuttu.
Ka hommikul võis olla kutu, kui kell neli Nõmmeveskis
laululinnud isekeskis korraldasid kontserdi, mis kestis…
igatahes liiga kaua.
Või kui äratuseks oli hoopis sisse tilkuv vesi
või kui äratust ei olnudki, sest sitakotikesi
oli öösel telgis piisavalt, et täita terve meri.
.
.
Kas tehtud Instagram?
Kas tehtud instagram? – Jah.
Kas tehtud Instagram?
Nii story KUI KA pilt!
.
See selleks, ilm ja loomad – need on looduslikud tegurid,
kuid Kadri vürtsitamiseks tõi mängu inimlikud vigurid.
Kadri kõva rännumees – näinud, kuulnud, kogenud,
ventiili tööpõhimõttest aga pole vististi lugenud.
Tulemuseks tühi madrats ja „kurja, mul külg valus“.
Nii me duo kõvu voodeid mitu ööd talus.
.
Sellest hoolimata saime mõtteid mõlgutada,
parme põrmustada ja ka jalgu kõlgutada;
või siis võitles Kadri järjekordse ämblikuvõrguga, kui
arvas, et taga Karolil jalad edasi liikumisest tõrguvad.
Kus jäid?-Ma vaatsin puid-Selles ma ei kahtle (!?!)
Kadri otse suunas Sau**, edasi läksime tolle tahtel.
Kõndisime siia-sinna, uurisime, kuhu minna,
kuni kruusateel isegi Saul sai pikast sirgest villand.
Seal kihulased-sitakotidki tõmbaksid end oksa.
Miks näha neid siis polnud? Ju nad saanud lihtsalt otsa.
.
Kui üldiselt polnd rajamärgistuse jälgimine piin,
siis mõnes kohas metsas poleks aidand ka Braille.
Valgehobusemäel ründas Kadri emotsioonidelaviin:
ei silti, pilti ega märki, ei mingit tulevärki.
Esimest korda (teadaolevalt) oli Kadri toon kärkiv.
„Mulle aitab,“ ütles Kadri muidu-nõnda-kannatlik,
SOS – See On Sitt, oli kindel lähitulevik.
.
Kas tehtud Instagram?
Kas tehtud instagram? – Jah.
Kas tehtud Instagram?
Nii story KUI KA pilt!
.
Nii oli, nõnda järsult lõppes kahe reisiselli tuur.
Ühel sissekukkund kops, kuid siiski seiklushimu suur.
Jäid seljataha kanarbikuväljade kontuurid ja
rabast ilmund Prantsuse sõdurite vaiksed bonjourid.
Männimetsad, laukajärved, seened, marjad, kärbid,
õnneks ka mitu päeva järjest kantavad särgid.
.
Kas tehtud Instagram?
Kas tehtud Instagram? – Jah.
Kas tehtud Instagram?
Nii story KUI KA pilt!
.
.
*sitakotid-kihulased
*Sau- Kadri metsast üles korjatud roigas, mida ta kaasa vedas.
.
Aitäh Karol, selle humoorika külalispostituse eest!
.
Kui peaksin tuleval suvel taas kodumaal olema, viime Oandu-Ikla matka lõpuni. Isegi, Kui metsas puudub rajatähistus, sajab rahet või puudub ligipääs Instagramile- nii story’le kui pildile.
.
.