“Oi oi oi…. Vaata, paat Livingston’i lahkub 20min pärast” juhib Haile tähelepanu seinal olevale ajagraafikule.
.
“Sobib. Ongi piisavalt aega, et kiire dušš võtta ja sillale minna. Vähemasti ei pea kaua ootama ja tühja passima.”
.
.
Kesk-Ameeriklastel on ajast oma arusaam. Bussid lahkuvad peatusest alles siis, kui on viimseni täistuubitud ja 30min hilinemist ei pane keegi pahaks.
.
Oleme siin sillal istunud 20 head minutit. Paati, ega paadimeest ei kusagil. <<Poleks seal dušši all ühti niiviisi tormama pidanud>> mõtlen peas kuidas oleksin jõudnud veel viis dušši võtta ja jaladki ära raseerida.
.
.
.
PAADISÕIT LIVINGSTON’I
.
Miski pärast arvasin, et kui paat end kord kohale veab, oleme ainukesed inimesed paadis. Ei teagi miks, aga oli selline tunne. Silmnähtavalt eksisin. Lootsik on rahvast pungil. Istekohti jagub täpselt meile kahele ja ehk mõnele veel.
.
Istume paadi keskmisse ritta, vanema naise ja vististi tema lapselapse kõrvale. <<Vaevalt, et nemad lõbusõidul on>> mõtlen.
.
.
Pilk jääb paadi esiotsas, maas lebavatele, täiesti korralikele, apelsini oranžidele, päästevestidele pidama. Paat on rahvast täis, aga vestid, mille eesmärk on õnnetuse korral elu päästa, on piinlikutäpsusega, jämeda nööriga, kinni seotud. Õnneks ei ole mul täna plaanis selle lootsikuga ümber käia.
.
Paat seab nina sõidusuunda ja kaks tundi sõitu võib alata. Heidan pilgu tagasi ja näen kuidas suur ja punane Backpackers silt ja meie roheline “kodu” aeglaselt, kaugusesse maha jääb.
.
.
Keerame nurga taha. Silmi pimestavad fäänsid purjekad ja mootorpaadid. Ühel õhtusöögil tutvusime Davidiga, tegelikult kahega. Üks USA’st, teine Inglismaalt. Nende sõnul kuuluvad uhked ja ilusad paadid jõukatele guatemalalastele ja/või gringodele.
.
Teeme peatuse Shelli bensiini”jaamas”. Üks mure kohe vähem- vähemalt ei saa küttepaak poolel teel tühjaks.
.
Sõit jätkub mööda Rio Dulce (tõlk: magus jõgi) jõge. Möödume nii mõnestki purjekast. Üks uhkem kui teine. Mõni tavaline valge, mõnele palmipuud koos loojuva päikesega peale maalitud. Meist jäävad maha võrke vetteviskavad kalamehed, oma väikestel, künasid meenutavatel, ruhidel (tõlk: puutüvest õõnestatud paat).
.
.
Päike paitab hellalt. Libistan käe üle paadiserva vette ja tunnen kuidas vesi õrnalt näppude vahel libiseb. Paat hüpleb ühelt lainelt teisele, pildudes veepritsmeid siia ja sinna. Jõe rohekas vesi pakub ilusat kontrasti eemallaiuvatele võsadele.
.
Paat aeglustub, silm seletab kohe palju paremini ujuvaid vesiroose, väikseid puust hütte, õlgkatuseid, okstel kuivavaid riideid- inimeste kodusid. Sõidame mööda kitsast, puudest tulvil tihnikust läbi. Väljuksime justkui võlumetsast. Hetk tagasi paistis ka veel ere päike ja nüüd peidame nägusi peksleva vihma eest salli sisse. Võlu värk, mis võlu värk.
.
.
.
LIVINGSTON
.
Livingston on väike linn ida Guatemalas, Rio Dulce jõe tipus. Pikka aega oli see peamisi sadamalinnu Kariibi meres, kuid kui pandi püsti Puerto Barrios’e linn, kõik muutus.
.
Livingston on üks kuradi huvitav koht, juba üksi ainult raamatust lugedes. Kui esimest korda Gautemalas olin, oli see mu “näeme ära” listis, aga siiski, kunagi ma siia ei jõudnud. Ütlemata hea on meel, et olen taas siinmail käimas ja saan selle koha lõpuks üle vaadatud.
.
.
Kariibid on kohe teistsugune koht. Siia sattudes tunned, et õhk on teine, päike ei ole kindlasti sama ja inimesed on isesugused.
.
Livingston on peamisi Garifuna (tõlk: Kesk- ja Lääne-Aafrika ning Kariibi saarte segatüüpi rass) asumaid Guatemalas. See on väike kogukond 18.saj põgenenud ja laevahuku läbinud orjadest. Piirkond on tuntud oma ebatavalise rahva ja kultuuri poolest. Siit leiab nii Maya’sid, Garifuna ja Afro-Kariibi esindajaid, kui ka Ladino’sid. Kindlasti ei tule üllatuseks, et Livingston’i muretu ja pingevaba õhkkond erineb ülejäänud Guatemalast rohkem ja veel.
.
Peale selle, et koht on väike ja ei võta kaua aega aru saamaks, et kust ma tulin või kuhu minema pean, on eriti põnev see, et siia saab ainult mööda vett- kas ookeani või jõe kaudu.
.
.
Olenemata sellest, et Livingston ei ole midagi erilist ja siin ei ole ka suurt midagi teha, tasub seda külastada puhtalt ainult paadisõidu pärast. Kaks tundi lancha’s (tõlk: mootoriga paat) on kahtelmata imeliselt veedetud aeg.
.
.
ROHKEM INFOT
.
Mis: Paadisõit Rio Dulce jõel
Kuidas kohale jõuda: Kuna Livingston’i ei vii ühtegi teed on paat sinu ainuke võimalus- kas mööda jõge või ookeani.
Meie lahkusime Rio Dulce’st 9.30 hommikul. Paadisõit kestab umbestäpselt kaks tundi. Meie paat tagasi Rio Dulce’sse väjus 14.30. Tagasisõit oli pea poole lühem. Vähem rahvast, kergem paat?!
PS! Paadid Livingston’i väljuvad ka Belize’st ja Puerto Barrios’est.
Palju maksab: Rio Dulce linnast on võimalik pilet soetada Q125 (€13.75) (üks ots). Backpacker’si hostel pakub diili Q200 (€22) edasi-tagasi. Puerto Barrios’est maksab üks ots Q30 (€3.3).
.
.