Jordana (Brasiilia vabatahtlik) telefoneerib kohalikule hobusepidajale. Saame teada, et ratsutada saab üle keskmise hea diiliga. $25 (€22.85) terve päev. Diil on suisa nii äss, et mul on seda raske uskuda.
.
Mõne aja pärast tuleb välja, et pakkumine oli liiga hea, et tõsi olla. Onu tahab saada hoopis $25 tunni eest. Jordana ütleb viisakalt ära. Seletab, et see meie jaoks liiga kallis ja kui oleks pisutki odavama, ehk siis lööksime käed. Onu teiselpool toru ütleb, et teeb paar kõnet ja vaatab mis teha annab.
.
.
Kõik ei olegi veel läbi.Hetke pärast heliseb telefon. Onu ütleb, et pakkumine on järgmine – $25 pool päeva, 12.00 – 18.00. Oh sa mu meie, see peaaegu, et sama hea diil kui terve päev.
.
Nüüd ei jää muud üle kui homset päeva oodata.
.
.
Soovi.
Kui olin väike tüdruk, fantaseerisin sellest kuidas ma hobusega mööda rannaliiva ja ookeanikallast ratsutan.
Unista.
Olen mõelnud ja unistanud alates tollest päevast.
Tee ära.
Täna leidsin ennast rannast, ratsutamast, ühe ilusa hobuse seljas nagu ei oleks homset päeva.
Unistused on täitmiseks, mitte ainult unistamiseks!
.
.
Pakime Jordana ja Estelle’ga (Prantsusmaa vabatahtlik) moonakotid ja juba on ka hobusemees kohal, et meid rantšosse sõidutada. Oleme väga põnevil.
.
Näeme taamal hobuseid. Nüüd oleme koha väga elevil. Lähemale jõudes vaatan hobuseid ja jään mõtteisse. Nii väikesed. Nagu eeslid. Kuid nagu Bläck Rokit kunagi laulis- “mu hobune on tilluke
kuid ta on armas minule…”.
.
.
Samas on mul hea meel. Viimane kord ratsutasin venna hobusega. Too on pirakas. Kraana mõõtu. Selga saamiseks peab redelit kasutama. Nagu katusele roniks.
.
Oleme endeid sadulaisse seadnud. Minu jalused on nii pikad, et vaevu suudan neid varavastega puudutada. Mis seal ikka. Leian muu koha kuhu oma jalgu panna.
.
.
Suundume randa. Jordana kappab nagu muiste. Estelle’i hobune ajab Jordana suksut taga. Mina olen viimane hapupiimane. Võtan kohe maru rahulikult. Tasa ja targu. Olen omajagu hobuste seljast maha kukkunud. Ja mitte mingi hinna eest ei ole mul soovi seda skoori kasvatada.
.
Nii me mööda ookeanikallast ja rannaliiva ratsutame. Kohati suisa traavime. Naerame. Oleme rõõmsad ja õnnelikud.
.
.
Estelle’i hobune on pisut tujukas. Vahel tahab ta omasoodu minna ja teinekord ei taha ta üldse kusagile minna. Tagatipuks lähevad hobuse peas päitsmed katki. Jordana galopeerib Rantšosse tagasi, et hobumees tuleks asja parandama.
.
Peale randa võtame suuna mägede poole. Oleme ei kusagil. Kaktus siin ja kaktus seal. Päike praeb nii mis hirmus. Niiviisi õrbekuumuses ratsutame oma hea kolm tundi.
.
Lõpuks jõuame kaktuste vahelt välja. Pargime hobused kõrvalbaari. On aeg lõunapausiks ja kosutavaks õlleks. Elu nagu Bonanzas.
.
.
Meil on veel paar head tundi, enne kui peame hobused ratšosse tagasi viima. Jordana tagumik teeb põrguvalu, nii et temale aitab. Ka Estelle’i oma on kuumaks köetud. Ja minugi on jalad vatsu sadulat ära hõõrdunud.
.
Võtame Estelle’ga viimast ja lähme randa tagasi.
.
.
Oh johhaidii. Me suisa tuiskame mööda randa. Liiva igasse ilmakaarde lendamas. Galopeerin nagu Magnus Järve. Ühes ja teises suunas. Ma ei teadnud, et ma niiviisi ratsutada oskan. Põhimõtteliselt võin öelda, et olen sündinud kauboi.
.
.
Viimaks viime suksud rantšosse tagasi. Oh sa mu meie, kui sealt sadulast maha hüppan. Jalad ei taha kohe üldse kanda. Pealegi teevad need põrguvalu, sest on omajagu ära hõõrutud.
.
.
Kuid mis siin ikka viriseda. Veetsime ju maailma mõnusalt aega ja tegin ühe oma unistusegi teoks.
.
.
Millal sina viimati mõne oma unistuse teoks tegid? Mis see oli?
.
.