Mis siis ikka. Tõmban siinsamas oma kleidisaba üles, tagumiku paljaks ja ootan kuni arstitädi süstla valmis seab ja selle siis mu tagumikku suskab. Toetusmeeskond käseb mul lugulaulu laulda, ise samalajal kogu komejantti filmides ja naerda lõkerdades.
Tere kohalik haigla Mehhikos.
.
* * *
.
Mõned päevad tagasi tegin ühe oma kauaaegse unistuse teoks. Milline imeilus, hea ja tore päev. Õnne ja rõõmu lausa sadas taevast.
.
Ratsutasin nagu muiste ookeanikaldal. Kappasime hobuga kohe pikalt. Kuus hüva tundi.
.
Kuus tundi on päris pikk aeg. Kas pole? Eks siit ja sealt ikka valutas. Kõige enam tegid valu sääre siseküljed, mis vastu sadulat hõõrusid. Aga kui ekstaas on suur, siis valu ei tunne.
.
Peale seda kui ratsutamise lõpetasin ja jalgu vaatasin, raputasin pead. Ainuke mõte, mis pähe tuli, dušši võtmine saab valurikas olema. Nahk oli omajagu maha hõõrdunud.
.
.
Ärkan hommikul üles. Vaevu saan jalgadel seista. Jalad teevad põrguvalu. Heidan pilgu säärtele. Tohotontti. Kas ma olen kusagilt tulekahjust päästetud? Vaatepilt on täpselt selline nagu mul oleks ei tea mitmenda astme põletus.
.
.
Mõned päevad käin ja “nutan” ringi. Proovin nii seda, kui toda. Küsin nõu nii ühelt, kui teiselt.
.
Viimaks on arsti juurde minek. Minek on seltskondlik ja toetav.
.
.
La Ventana on väike. Sealne meditsiinikeskus veelgi väiksem. Ma isegi täitsa imestan, et see siin üldse eksisteerib.
.
Pannakse voodi peale istuma. Doktoritädi keerutab toidukilet jalgade ümbert. (Aaloe oli vaja kuidagi jalgade ümber püsima saada.) Ma ei ole kunagi näinud, et arstid millegi peale nina krimpsutaksid. Too vaatab jalgu, vangutab pead ja ütleb, see ju suisa kole vaatepilt.
.
.
Võtab suvalise tooli. Asetab ühe mu jala sinna peale. Seejärel hakkab haavasid puhastama. Mina muudkui surun hambaid risti ja hoian valust hinge kinni. Peale seda võtab prügikasti. Sätib mu jala selle kohale ja hakkab seda mingi vedelikuga üle valama. Väga kaval temast. Vedelik valgub otse prügikasti ja pärast ei pea põrandat kuivatama.
.
.
Jalad on puhastatud. Arst ohkab raskelt ja annab mõista, et asi on põletikuline. Kutsutakse teine doktor. Heidab pilgu jalgadele. Ohkab temagi, ja mitte kerge südamega. Ütleb vaid, et tuleb antibiootikumi kuur teha.
.
Suundume teise doktori kabinetti. Nüüd on seal peale minu ja Jordana ja Angela ka meie autojuht Tom. Ma räägin, tugigrupp missugune.
.
.
Doktor küsib, et kas süst või tabletid. Arutleme, et kui tablettide kasuks otsustan, siis ei saa päris kaua õlut juua. Kui aga süsti teed pidi lähen, siis saab õlleviha juba paari päeva pärast nautida. Teeme selle süsti siis ära, ütlen arstitädile. Korraks mõtlen, et kuhu see tehakse. Olen nii valmis, et õlavarrele. Teised jauravad, et ei ei, ikka tagumiku peale. Ja nii ongi.
.
Mis siis ikka. Tõmban siinsamas oma kleidisaba üles, tagumiku paljaks ja ootan sutsakat. Toetusmeeskond käseb mul lugulaulu laulda, ise samalajal kogu komejantti filmides ja naerda lõkerdades. Tere kohalik haigla Mehhikos.
.
Oh johhaidii. Küll see oli alles paganama valus. Tagumik paljas jalutan arvet maksma 200 kohalikku (€10.07). Istun autosse, käsi tagumikul ja hädaldades, et homme pean tagasi tulema, et teine sutsakas saada. Parem oleks, et see asi kiiresti mõjuma hakkaks.
.
.