Elu on mul ilus ja hea. Ütleme nii, et põle millegi üle kurta. Ka ise olen roosa ja rõõsa nagu vanaema juures ringi jooksev põrssa poeg. Vahel paneb ennastki imestama, et kuidas see elupäike kohe nii säravalt paistab. Teinekord jälle, et see elu on ikka üks suur vikerkaar, täis ringi kapslevaid ükssarvikuid.
.
Ega ma ei ole kusagil roosamanna vahu sees üles kasvanud. Sugugi mitte. Vanemad on alati rääkinud, maakeeli, et igast paska võib vahel ette tulla, ja mitte kõik inimesed ei ole “kaks näppu püsti, armastust ja rahu tervele maailmale”.
.
.
Kuna olen siia sinna Ivo Linna, siis iga päev juhtub minuga midagi. Vahel olen suisa hunnik õnnetust. Muidugi võtan igast pööraseid seiklusi ette, mis vahel ei ole just kõige ohutumad, rääkimata nende läbimõtlemisest ja mis saadavad mind kõiksugu sekeldustesse. Sõbranna Elo ütles kord, et ma ei peaks tegelema sellega, milles ma osav ei ole. No ja mõtlemine, selles ei ole ma kuigi meisterlik. Mulle meeldib kohe pea ees tormama hakata.
.
Ikka ja alati on mulle öeldud, et tuleb olla maaaru ettevaatlik, sest maailm on täis halbu inimesi. Tõsi! Aga, enamus ajast olen siiski mina see, kes endal junni jahedaks ehmatab.
.
.
Mäletate, möödunud aasta lõpus rääkisin loo kuidas mind vahetult enne jõule rööviti. Kes nii teeb? Eksole, ja veel enne püharahu ja inglite aega. No ju siis need kolm matšeete venda arvasid, et on just kõige parem aeg põõsast välja karata, seljakotid seljast maha nüsida ja €30; käteräti ning lõunasöögiks mõeldud banaanide, ubade ja tortilladega, (mis oli meie ainuke toit terveks päevaks, sest asusime kusagil pärapõrgus, kus polnud ei ühtegi poodi, aga mägesid see eest tajooba) leekima panna.
.
Tol hetkel, kui see juhtus, ei osanudki nagu kohe mingit seisukohta võtta. Ei olnud ma ei kuri, ega ka kurb, kui siis pisut pettunud. Rännumeestel ikka juhtub, mõtlesin. Part of business. Usun, et see oligi pigem aja küsimus. Olen juba mõnda aega siin laias ilmas ringi tatsunud ja kuni tolle hetkeni ei olnud midagi juhtunud, aga kord pidi see päev tulema. Ja tuligi.
.
.
Eks ma püüan ikka ja alati igast situatsioonist midagi head välja võluda. Või noh, vähemalt midagigi positiivest leida.
.
Siis taipasingi- kui sa lähed läbi kõige selle, tekitades kelleski põrguhirmu ja võtad kelleltki, võtad minult, siis ilmselt läheb sul seda rohkem vaja kui minul.
.
.
Olingi täis lootust, et röövlinäod kasutavad seda €30 lastele jõulukinkide ostmiseks ja/või see raha kinnitab nende vöövahed võib-olla ehk järgmised kuu aega. Kuigi €30 on minu jaoks ehk ainult päevaraha ja ei ole suur kadu, siis siinsetele on see terve varandus, sest osad pered elavad vähemaga, kui €1 päevas. Rohkem neil lihtsalt ei ole.
.
Tean, et ma ei saa midagi tagasi, aga tean, et saan selle tagasi teisel viisil!
.
Ükskõik, kes seda tegi, saadan talle
.
valgust ja jõudu!
.
.
.
Kuigi elan endiselt oma vikerkaare ja ükssarvikute maailmas, kus ilmamaa on täis häid ja ilusaid inimesi, keeras röövi ohvriks langemine kupli all asja ikka pisut nahka küll. Põhjust muretsemiseks siiski ei ole ja peast halvaks pole ma samuti läinud, aga nagu eelmise kuu kokkuvõtteski sai kirjutatud, siis kindlasti ei ole kõik päris endine.
.
Olen ennast alati nais Chuck Norriseks pidanud, kes midagi ei karda ja kui minuga jamama tulla, siis võin nahka teha küll.
.
Aga nüüd on lugu teine….
.
.
Üks päev jalutasime Hailega turu peale. Oli südapäev. Jõudes tänavanurgale, et teed ületada, ristusid meie teed kiirkõnniga nurga tagant välja tulnud mehega. Viimasel oli nägu salliga kaetud, sest õues oli võrdlemisi jahe. Mõlemad ehmatasime südamed saapasäärde, haarasime teineteisest ja tardusime paigale. Peast käis läbi ainult üks mõte- kas jälle?
.
Teine päev kõnnin läbi hommikuse kirikupargi, et Pampaga tuurile minna. Kuulen selja tagant kiireid samme endale lähenevat. Hirmuvõbin tuli peale ja süda tuksus nagu jooksuvõistluse viimast 100m joostes. Mäletan, et ma ei julgenud seljataha vaadata, selle asemel sulgesin korraks kõvasti silmad (jah, treener-kohtunik Margus Lillinurm, tean, et silmi ei tohi kunagi kinni panna). Kui oma silmanööbid taas avasin, nägin vanapapit hommikujooksu tehes minust mööda sörkimas. Millal see õõv kord läbi saab, mõtlesin.
.
.
Muutunud on ka see, et kui õues läheb pimedaks, mis juhtub siin juba kell kuus, ei julge ma väga üksi ringi liikuda. Seda pole kunagi varem juhtunud, eriti just siin, Antiguas. Ja kui tulebki, siis tunnen kuidas keha on pinges, kohe kohe tahtvat jooksma hakata ja terve kaalikas on alateadvuse hirmu täis. Sellele muidugi ei aita kaasa tänaval toimuv verbaalne ahistamine ja/või autojuhid, kes sõidupealt su kanni krabavad.
.
Olen võrdlemisi õpetatav ja kuulan oma karatetreeneri õpetussõnu –“kui ei karda, siis ei ole ka hirmus, julgete päralt on maailm”. Tõsi ta on, et iga asi võtab aega, nii ka sellest üle saamine. Jääb vaid loota, et varsti on kõik taas endine.
.
.