mäed montenegros

Kui Kadri Lovcen’i rahvusparki jõudis, oli mets leekides


Montenegro on ilus maa! Väga ilus. Pealegi on see soe, vähemasti hetkel küll. Aga üht ma ütlen, see Montenegro pole mingi rannatamise koht. Värviliste vihmavarjudega kokteilid ja kannikaid paljastavad bikiinid, need säästke naaberriigi Horvaatia jaoks.

Siin on mäed, mille otsas turnida ja rahvusparke, kus matkata- üldse on siin palju teha ja näha, nii et rendi auto ja küta mõnuga mööda maad ringi. 

 

Sellel, ühel väiksemail riigil Euroopas, on minule teadaolevalt üks viga- transport. Bussiühendus on hea linnade ja külade vahel, aga kui tahtmine kusagile loodusesse kondama minna, siis on tuuga. Kui autot pole, kohalikke autodega sõpru ka mitte ja kui oled vaene seljakotirändur nagu mina, siis peaaegu ongi kellad nagu tänapäeva noorsuu tarvitseb öelda. 

.

lovcen rahvuspark

.

Natasha on hostelis vaid mõned kuud töötanud, aga töö talle meeldib. Ja mulle Natasha meeldib. Jõudsime üksmeelele, et hostelis töötamine on kui omamoodi reisimine- kohtud iga päev paljude erinevate rahvuste ja kultuuridega ning igal inimesel on oma lugu.

.

Natasha soovitusel ja ilusate Google piltite põhjal ma sinna Lovceni parki minna otsustan. 

.

lovcen national park

.

.

Lovcen

on mägi ja rahvuspark, mis asub Dinara Alpide mägises piirkonnas ja sellel on kaks tippu- Štirovnik (1,749 m) ja Jezerski (1,657 m). Rahvuspargiks kuulutati see aastal 1952 ja võtab ta enda alla tervelt 62,20 km².

.
Lisaks, et mäeahelik on looduslik, ajalooline, täis kultuuri ja on spirituaalseks sümboliks igale montenegrolasele, on Lovcen mõjutatud kahest täiesti erinevast kliimast, kuna asub mere- ja mandrivahelisel alal.

.

lovceni rahvuspark

.

Annan bussijuhile rahakoti vahelt viieka ja palun end Cetinjesse sõidutada.

.

lovcen national park

.

“Tahan Lovceni parki minna, millal järgmine buss läheb?” küsin Cetinje bussijaama uduse klaasi taga istuva mehe käest.

“Sinna ei lähe ühtegi bussi. Võta takso.”  

“Ahah, et takso.? No kui palju see takso maksab?” küsin.

“€25.” 

.

<<Püha müristus, see on ju tervelt mu ühe päeva eelarve!!!>> mõtlen

.

“Sul mulle jalgratast pole anda?” ootan vastust ehk liiga lootusrikkalt. 

.

lovseni rahvuspark

.

Vaatan taksojuhti vasakul ja kahte paremal. Kelle juurde minna? Mitte, et sel mingit vahet oleks.
Lähen vasakule.

.

Taksomeest kõnetades, hüppab too oma vanuse kohta vägagi krapsakalt autost välja. Viskab poole ampsu pealt oma võileiva kus kurat ja tervitab mind täissuuga, kust lendab saiapuru nagu II maailmasõjas kahurist pomme. Nüüd tunnen küll, et pean selle onu omale taksojuhiks võtma. Heitis teine ju võileivagi minu pärast kõrvale.

.

“Üks ots €15 ja edasi-tagasi €25.” on taksomehi minu ümber nüüdseks rohkem kui kolm ja kes kõik üritavad mulle seda hinnamajandust selgeks teha.

“€25 edasi-tagasi. Takso ootab sind tund aega.” lisab taksomeestest noorim ja kõige parema inglise keele oskusega.

“Eeeeem, tund aega!? Kas ma pean need for speed’i tegema või end Usain Boltiks kehastama, et selle ajaga seal mäe otsas ära käia?” üritan noormehele nalja teha, aga nüüd on tema see, kes midagi aru ei saa. Mina ei saa juba ammu midagi aru.

“Davai, üks ots, €15, läksime!” viipan oma saiasöönud takso härrale käega.

.

montenegro reisipildid

.

Sõit kulgeb mööda maru kitsast ja maru sinkavonkalist teed. Ikka aina üles ja üles. Korraks tekib tunne nagu oleksin tagasi Vietnamis– sealgi sai rolleritega omajagu mööda käänulisi teid kimatud.

.

Kohati on tee nii kitsas, et kui nüüd peaks teine auto vastu tulema, siis ma ei teagi mis saab. Oleks keegi lendava auto leiutanud, mis ka actually lendaks, poleks mingit muret, aga praegu…!?

.

Tänan taksomeest sõidu eest, surun talle €15 pihku ja minema ta saadan. Ehk saab teine nüüd rahus oma võileiva ka söödud. 

.

montenegro mausoleum

.

Infokeskus avatakse kell 9.00. Mul on täpselt 20 minutit, et puu all istet võtta, riisileivadele juust peale määrida ja kere täita.

.

“Mis teed pidi ma kõikse paremini sinna Lovceni otsa saan?” 

“Kas sa oled autoga?” küsib sorava keelekasutusega infokeskuse töötaja.

“Ei!”

“Läbi metsa, mööda matkarada minna ei saa, kahjuks. Tulekahju on liiga raja lähedal, nii et see on ohtlik. Võid ratta rentida või siis 7km mööda autoteed kõndida. Võid proovida ka hääletada.” käib infokeskuse tädi mulle kõiksugu erinevaid variante välja.

.

Kui tulekahju, siis tulekahju…. Mis siis ikka, hakkan mööda autoteed vantsima.

.

Oandu-Ikla matkast ei ole väga palju möödas ja kopski tunneb end hästi, nii et pole sellel jalutamisel viga midagi.

.

reisipildid montenegrost

.

Infokeskuse tädi ei valetanud. Mida enam ma jalutan, seda rohkem tunnen vingu ja põlemise lõhna. Mõnes kohas tuleb mul läbi paksu tossu jalutada ja osades kohtades metsaalune mitte ainult ei tossa, vaid põleb suisa lahtise leegiga.

.

Mida kõrgemale jõuan, seda ilusamaks vaatepilt läheb. Mäenõlvad paistavad silmale kui üks suur pragunenud kivi, mis annab kogu ümbritsevale teatava ilme.

.

Kõigest kilomeeter on veel jalutada, kui prantslastest noorpaar mulle küüti pakub. Ära ma ei ütle.

.

montenegro

montenegro pildid

.

.

Njegoš Mausoleum

Lovceni mäe staariks on selle kõrguselt teisel tipul, Jezerski’l, asetsev suursugune, aastatel 1970-1974 ehitatud, mausoleum. 

.

Et mausoleumi oma silmaga kaeda, tuleb mul ronida ei rohkem ega vähem, kui 461 trepiastet. Tuharad vormi, sügis 2017, ALAKU.

.

reisipildid montenegrost

montenegro

.

Sissepääsu ja Montenegro suurima kangelase hauda valvab kaks hiiglaslikku marmorkuju. Mausoleumi sisenedes peatub pilk kuldse mosaiigist kupli all asuva 28. tonnise Montenegro prints-piiskopi Petar II Petrović Njegoš ja kotka kujul, mis on nikerdatud ühest ainsast graniidi tükist. 

.

montenegro pildid

.

Läbi mausoleumi jalutades, viib kitsas teerada vaateplatvormile, millelt avaneb 360. kraadine vaade, täpselt nii kaugele kuni silm ulatub vaadata. Silm seletab taamal merd ja mitte nii kaugel, justkui käega katsuvat põlevat metsa. Vaade on ilus!

.

montenegro

.

Kuna kellaaeg on veel soliidne, otsustan raha kokkuhoiumõttes Cetinjesse tagasi jalutada. Mis see siis ära ei ole 14km või oli see 20km? Ahh, poteito potato. Hästi ei teagi kui palju neid kilomeetreid sinna on, aga küll ma ära jalutan, tulingi ju siia matkama. Äkki mõnel mööduval autol hakkab must hale ja võtab pealegi, mine sa tea.

.

Ei lähe kaua, kui perekond Venemaalt auto kinni peab ja käseb mul autosse istuda. “Mis sa ikka jalutad,” kostub pereema huulilt ja Cetinjesse ma nende uhke rendiautoga saan.

.

Bussis unustab piletimüüja mulle pileti müüa, nii et tagasi Kotor’i saan puhta muidu.  

.

Vahel nagu veab!

.

.

Lovcen on silmale ilus vaadata ja jalagadele hea matkata. Minu heakskiit on sellel olemas ja kindlasti väärib see koht külastamist!

.

cetinje montenegro

.

.


LISAINFO!

.

Kuidas siia saada: Kui oled autoga, siis kasuta GPS’i. Kui lähed Kotorist, siis istu bussi peale, maksa €5 ja sõida Cetinje linna. Bussiajad saad hostelis/hotellis üle täpsustada. Cetinjes tuleb võtta takso- üks ots €15, edasi-tagasi €25.

PS! Ehk leiad hostelist või teel Lovceni, bussijaamast kamraadid, kellel on sama plaan. Ühinege ja saate taksoraha pooleks teha. Kaval, kas pole? Ja alati on hääletamise võimalus, autosid sõidab sinna, eriti keskpäeva paiku, omajagu.

Mausoleum: sissepääs maksab €3

.

*** Teadmiseks, kõik hinnad võivad ajas muutuda!

.

.

Leave a Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *