Mäletate, kui mind jaanuari lõpus New-York’is vangi taheti panna? Ei mäleta? Minul on see värskelt meeles. Pean tõdema, et see oli üks ebameeldivaid kogemusi, siiani. Mäletan, et hakkasin isegi peaaegu nutma. Ilmselt mu kohe kohe silmist valguvad pisarad ja lollid naljad, mind vangisattumisest päästsidki.
.
Aga las ma räägin teile nüüd ühe loo!
.
On ilus õhtutund. Vaatamata kogu ilule, on tulnud aeg Guatemalaga hüvasti jätta. Meel pisut nukker, surun end mikrobussi viimasele istmele. Aknast puhub karge õhtutuul, ristan rinnal käed, sooja saamiseks. Bussis on ruumi vähe. Suisa kitsas. Olen justkui väike sardiin, kes on oma õdede ja vendadega plekkkarpi nagu sõdurid ritta pressitud.
.
Veedan kohe hulga tunde bussis. Koguni päevi. Loksudes. Kohati nagu põrkepall, just selline, värviline, mille lapsena Järva-Jaanis pruuni kioski alla ära kaotasin. Kord bussi ühte otsa ja siis jälle oma istmele tagasi. Lisaks bussile, veedan tublisti tunde bussijaamades. Kord jään isegi bussist maha, sest unustan, et väiksed mehhiklased elavad teise aja järgi, kui guatemalalased.
.
.
Lõpuks jõuab kätte kaua oodatud aeg. Cancuni bussijaamas soojaks istutud istmed, mulle mitmeid võileibu müünud Subway, saavad minevikuks ja vajuvad unustustesse.
.
Viimaks istun lennukis, teel Ameerikasse.
.
Kell on lähenemas keskööle. Lõpuks maandub lennuk Tijuana lennurajal. Haaran kodinad, maksan onule €10, et saaksin 10min mööda pikka koridori Ameerikasse jalutada. Iga kõnnitud minut maksab tervelt 1€, äss diil. Peaks isegi piiripunkti äri püsti panema.
.
Piiri peal võtab mind vastu noormees. On teine kena. Pealegi kannab ta vormirõivast, mis kenasti ta kehakumerused esile tõstab. Tõeline kompvek.
.
Ulatan oma passi, samal ajal hinge kinni hoides. On kaks võimalust, mõtlen. Kas pääsen riiki ilma pikema jututa, või tuleb maha pidada väga pikk jutuajamine.
.
.
Ilus ametniku härra: “Kust sa tuled?”
Mina: “Tulen ma igalt poolt, viimase 24h jooksul sõitsin kolm riiki läbi, aga muidu originaalis Guatemalast.”
Ilus ametniku härra: “Kas sa õpid siin?”
Mina: “Ei, kooliga sain juba eelmine aasta ühele poole.”
Ilus ametniku härra: “Mis sa siin siis teed?”
Mina: “Tead, tulin ühele ja teisele sõbrale külla.”
Ilus ametniku härra: “Tule minuga korra kaasa. Ilmselt on kõik okei, aga teen siiski ühe telefonikõne.”
.
.
Oh well, sügaval sisimas ma ju teadsin, et mingi pulliga peab see asi lõppema. See ei oleks enam mina, kui kõik asjad läheksid libedalt, kui kalasoomus.
.
Jalutame taharuumi nagu viimasel ajal Ameerikasse jõudes kombeks. Kena piirivalvur palub istet võtta, samal ajal jalutab ise, mu passi hoides, teisele poole lauda.
.
Teeb telefonikõne. Räägib. Küsib küsimusi. Kõne lõppeb. Ta ütleb mulle, et talle lubati tagasi helistada ja teada anda mis seisus ma olen. “Ilmselt on kõik okei”, ei väsi ilus noormees kordamast.
.
Mina istun. Tema istub. Räägime juttu. Pajatan oma reisilugusi siit ja sealt. Teine piirivalvur käib edasi tagasi ja küsib kes tacosid tahab. “Võid minu nimegi kirja panna, ilmselt istun siin pikemalt ja kõht hakkabki vaikselt tühjaks minema,” üritan endale õhtusööki sebida.
.
.
Möödas on esimene tund. Selle tunniga on nii palju juhtunud, et enam ma ei istu, vaid seisan nägusa piirivalvuri vastas. Lasen oma keelel muudkui käia ja olen oma seiklusjuttudega purjetamise juurde jõudnud.
.
Heliseb telefon. Piirivalvur vangutab pead. Paneb toru ära. “Nad helistasid, et teada anda, et nad helistavad varsti tagasi”, vaatab piirivalvur mulle nõutult otsa. Hakkan naerma ja peas mõtlen, et mul pole midagi selle vastu, et selle kena noormehega veel paar tundi siin veeta. Just läkski põnevaks.
.
Vahepeal saadan Hailele, kes mind õues ootab, sõnumeid. Kirjeldan talle ilusat ametniku härrat. Detailselt.
.
Möödub järgmine tund, ehk isegi enam. Heliseb telefon. Taas. Seekord öeldakse, et keegi peab siia sõitma, et mu käest isiklikult küsimusi küsida. Tunnen end rohkem staari, kui kriminaalina. Spetsiaalselt minuga rääkimiseks võetakse ette poole tunnine reis.
.
Piirivalvurid kõngutavad pead, ei saa nad aru, et miks see kõik nii kaua aega võtab.
.
.
Jätkan nägusa piirivalvuriga jututamist. Ütleb teine, et on Jaapanis käinud ja plaanib sinna peagi uut visiiti. “Mis sulle seal kõige enam meeldis,” küsin. “Seal on ilus. Seal on vaikne. Metroos ja rongides on inimesed vakka. Keegi ei räägi. Ja jaapanlastele meeldib alkohol. Mulle meeldib juua“, saan vastuseks.
.
Ilus mees vabandab ja lahkub. Hetke pärast naaseb naisametnikuga. Viimane on justkui kuulipildur. Tulistab uue küsimuse, kui mul eelmine alles pooleli. Uurib naisametnik ilusalt meesametnikult, et kas too mu kotid vaatas juba läbi. Saanud vastuseks ei, lahkume kõik see mees ruumist, et minna teise ruumi, kus laotan kogu oma kotisisu nende kullipilkude alla.
.
Naisametnik võtab seljakotist Kaimani Saarte magneti ja tõstab selle mulle nina alla, endal küsiv nägu peas.
.
.
Mina: “Seda nimetatakse muidu magnetiks. Külmkapimagnetiks. Kaimani Saartelt ostsin.”
Naisametnik: “Kus sa peatud muidu?”
Mina: “Esimesed paar päeva olen sõbranna juures San Diegos ja siis lähen sõbra juurde LA’sse.”
Naisametnik: “Kas pead midagi maksma ka või?”
Nüüd olen mina see, kes lolli näoga otsa vaatab.
Mina: “No viimane kord kui sõprade juures peatusin, siis peale lahkumist nad arvet mulle ei esitanud. Aga mine sa tea, nüüd kus majandus langeb….”
.
Naisametnik uurib mu reiside käiku. Nädalase täpsusega loetlen ette kõik riigid, kus käinud olen.
.
Naisametnik: “Kuuba??? Kust see nüüd tuli??? Selles puudub igasugune loogika.”
Vaatan talle küsiva näoga otsa. Ta ütles seda nagu Kuuba oleks Kamchatkaga kohad vahetanud. Mehhikost lendab lennuk Kuubale vähem kui tund aega, kuidas ta selles loogikat ei näe, tahaksin küsida.
Naisametnik: “Mis sa seal tegid?”
Daaaaa, ma ei ürita siin sigade lahe dessanti korrata.
Mina: “Reisisin. Turist olin. Mulle meeldib fotograafia, enamus ajast jalutasin mööda Havana tänavaid ja tegin pilte.”
Naisametnik: “Ahh, et tegid pilte???”
.
.
Johhaidii. Miks ta nii totraid küsimusi küsib, mõtlen. Enne kui naise küsimustele vastama hakkan, vaatan talle lolli näoga otsa ja palun küsimust korrata. Lootuses, et ta taipab, et on jälle midagi kummalist küsinud.
.
Naisametnik: “Vabandust, ma olen päris väsinud, ilmselt seepärast ma pomisengi.”
“Ei, su küsimused on lihtsalt nii lollid, seepärast ma küsingi what what what koguaeg”, tahaksin talle öelda.
Naisametnik leiab kotist märkmiku.
Naisametnik: “Mis see on?”
Mina: “See on märkmik, kuhu ma märkmeid teen.”
Naisametnik: “Kas sa dokumenteerid oma reise?”
Mina: “Jah, ma pean blogi.”
Naisametnik: “Kas ma saaksin su telefoni näha?”
.
.
Naisametnik: “Tahaksin su blogi näha.”
Uuuuuh, napikas. Näitan talle oma blogi. Kerimine seda koos alla ja tema muudkui küsib, et mis see on ja kus see tehtud on.
Mina: “Ütlesin sulle, et see on eesti keeles.”
.
.
Viimaks uurib Haile ja Phi kohta. Kus nad elavad, mis nende nimed ja telefoninumbrid on. Hakkan talle Haile perekonnanime oma telefonist näitama. Annan telefoni naiseametniku kätte. Unustades, et meie vestlus on lahti selle koha pealt, kus ma talle kirjeldasin, kui kompu on minust kaks sammu vasakul pool seisev meesametnik.
.
Seda taibates, haaran elu kärmeima käeliigutusega telefoni tagasi enda kätte. Lausa kraban selle ta käest. Pole kahtlustki, et ta seda kirjavahetust ei märganud.
.
.
Viimaks saab kogu triangel ühele poole ja mind lastakse vabaks. Ametnikud pakuvad veel tacosid ja komme ning viipavad hüvastijätuks järgi.
.
Kell on lähenemas neljale hommikul. Vaene Haile, kes on mind terve see aeg oodanud.
.
Illustreerivad fotod Guatemalast,
Antigua linnatänavailt.
.