“Mul on vaid üks küsimus- kus sa täna öösel magasid?” küsib hosteli omanik, kui küsin temalt, kus mu kompsud on, mis olin eile õhtul laua alla jätnud.
“Üks Kanada poiss kutsus mind enda voodisse ja ma läksin, aga ma oleks niikuinii siia hostelisse jäänud.” vuristan omanikule loo kuidas eila õhtul kodutuks jäin ja kanadalane mind oma sängi meelitas.
.
Hosteli omanik Nikita on tore mees, polnud ta kuri ega midagi, et muist niisama öö tema hostelis veetsin. Seda enam, meie jutuajamise kõrvale keetis mulle hommiku kohvigi.
.
.
“Kas sa tahad minna tasuta ja kergemat teed pidi või raskemat ja selle eest maksta?”
“Mis küsimus see on? Muidugi tasuta ja kergemat.” palun Nikital endale seletada kuidas Kotor’i lossi otsa matkata.
“Sellisel juhul keera hostelist väljudes paremale, kõnni nii kaua otse kuni enam ei saa, siis keera paremale ja hakka aga üles rühkima.”
“Selge. Tänks! Pakaa!” viipan Nikitale jällenägemiseni.
.
.
Hommikusöök- tomat ja juust, mida riisileiva peale määrida kotis, matkasussid varba otsas, alustan jalutuskäiku Kotori kohal kõrguvasse kindlusesse. Matkasaabaste kandmine teeb mind rõõmsaks ja paneb naeratama, juba kaua pole neid kanda saanud.
.
.
.
Matk Kotori kindluse otsa
Nagu Nikita soovitas, säästan pisut raha ja ronin kindluse otsa mööda lihtsamat ja tasuta teed pidi. Rada kulgeb mööda sinkavonkalist mägedevahelist rada. Selja taha jääb imeline, tumeda sinise veega Kotor’i laht ja samuti mäed, mis lausa varbaidpidi vees. Kui oleksin mööda “maksustatud” teed läinud, poleks tegu väga matkaga olnudki, pigem üks suur ohkimine ja puhkimine ja turisti hordidega võitlemine, sest pea 1,200m kõrgusele viib nii umbes 1,350 trepiastet.
.
.
Peale enda näen ringi patseerimas veel mõnda matkalist- paar tšikki mu enda hostelistki. Üks lehmgi jääb tee peale ette, tänu kellele pean mägironimist harrastama, sest peale Nepalis juhtunut pelgan pisut neid sarvelisi. Kusagil kiriku taga on kuulda ja näha hunnik peatpidi koos puksivaid kitsesid, kellad kaelas helisemas. Üks kuri kuri kohalik sõimab mind lolliks turistiks, kui tema majast pilti teen ja teine, maru sõbralik, juhatab mind läbi oma hoovi, kui olen pisut teelt eksinud.
.
.
Viimaks leian väikese pilu kust kaudu teisele poole müüri saada. Vinnan oma ahtri akent meenutavast august sisse ja jätan vaikuse ning uhke üksildusega hüvasti, sest viimaseid trepiastmeid lossi tippu tuleb jagada kümnete ja kümnete inimestega.
.
Et ikka teaksite, et kindluse seinad on pikad pikad, umbes 4.5km ja laiad, vahemikus kaks kuni 16 meetrit, olenevalt kohast ja müüri kõrgus ulatub osades kohtades suisa 20 meetrini. Uhke värk.
.
Teen tiiru ümber lossi, ahmin sisse kogu seda ilu, mis mu ees avaneb ja sean end kõrgemale platoole sisse. Määrin riisileivale juustu, lõikan tüki tomatitki ja naudin imelise vaatega hommikusööki. Viskan uudistama tulnud kassile tomatit, millest viimane küll huvitatud polnud ja kusagilt kuulen eesti keelt.
.
Riisileivad kõhus jätan kassikesega hüvasti ja mäest alla, mitmeid ja mitmeid eestlasi tervitades, ma tuhisen.
.
.
.
LISAINFO!
.
AEG: kui aega napib, saab ka tunniga üleval ära käidud, eeldusel, et füüsis peab. Aga siin elus ei maksa kiirustada, pigem varu aega ja naudi jalutuskäiku.
MIS MAKSAB: €3. On ka tasuta tee. Küsi mõnelt kohalikult või oma hotellist/hostelist ja küll leiad.
MILLAL MINNA: kõikse parem aeg on kas varahommikul ja nautida päikesetõusu või vastupidi, õhta poole, kui päike hakkab just loojuma, sest vaated on ilusad ilusad. Keskpäeval ma sinna ei roniks, sest rahvast on üle keskmise palju ja lisaks päike paistab kõrgelt ja kõrvetab pealaed heaga kuumaks.
HEA TEADA: mugavad jalanõud ja pudel vett on must have. Koht on võrratu ka väikseks piknikuks, nii et täida kott heade ja paremate snäkkidega.
PS! Kui õues on vihmane, siis olla treppidel turnides maru ettevaatlik, sest astmed on libedad. Paremal juhul hoopis tasuta, ohutumat teed kasutada.
.
.