Mireia pargib auto jälle ei tea kuhu, “mul see prantsuse auto, sellega võib. Trahvid ei tule kunagi kohale.”
.
Tee marketile on väga lihtne: linna peatänaval olles tuleb vaadata kas paremale või vasakule, otsida kirikutorni ja liikuda selle suunas. Tundub, et Mireia teab kõiki. Muudkui “ola” (tõlk: tere) siia ja “olaaaa” tänna. Siin paistab see tavaline olevat. Väikelinna elu. Kõik teavad kõiki ja kõikidest kõike. Peale selle, et minust endastki sai kahe päevaga üle küla tšikk, tean, kes jättis kelle maha, kes ei tahtnud enam lapsi, aga kurg tõi karma tahtel kaksikud.
.
.
Inimesed, kes siin tänaval edasi-tagasi liiguvad on ühetoonilised. Palju on vanureid ja lapsi. Kordagi pole isegi kaela teistpidi keeranud, et mõnele torso mehele järgi vaadata ja “how are you doin’ today,” (tõlk: kuidas sul täna läheb) hüüda. Selles mõttes olen isegi pettunud. Lootsin, et saan kuuks kohaliku peika, kellega pargis musustamas- ja keelt praktiseerimas käia.
.
.
“Ta paneb oma poe kinni ja kõik käimad on soodukaga!” jalutab Mireia poodi sisse. Proovib nii ühte kinga, kui ka teist tennist. Proovin minagi. Punaseid potikuid. Meeldivad. Meeldivad kohe palju. Machu Picchu’t ma nendega ronima ei lähe, sügisel ei kavatse Eestis olla ja asetan potikud oma kohale tagasi.
.
“Tulin poodi tahtlikult. Müüja on Luisi’le raha võlgu. Nägid, ta andis mulle ümbriku.” Tundub, et siinmail tuleb võla tagasi saamiseks võlgnikult midagi osta. Eks see raha kord ole selline. Käib ringiratast nagu üks ameerika mägi.
.
.
Astume juba tuttavaks saanud kohvikusse. Enne kui Mireia minu kõrvale istet võtab, tuleb tal taaskord “ola” siia ja “olaaaaaa” tänna ring maha saada. Sööme saia, kohaliku singiga. Mekib hea. Peale rüüpan sooja, klaaspudelist, serveeritavat kakaod. Pole minu silmad enne midagi sellist näinud.
.
“Siin on see täiesti tavaline. Inimesed teevad töö ära ja selle eest makstakse hiljem. Too naine, sealt poest, mäletad eks? Ta on näiteks €90 juba üle aasta Luis’le võlgu. Osad töövõtjad on tuhandeid eurosi mitmeid aastaid võlgu. Siin on see täiesti tavaline. Tellid endale torumehe ja maksad tehtud töö eest alles kümne aasta pärast. See on naeruväärne. Seepärast tahamegi iseseisvust. Oleme Kataloonia, mitte Hispaania.”
.
.
Vangutan pead. “Teil on need asjad ikka puhta tuksis.”
.
.
Kiriku ette lükatakse igal pühapäeval turg püsti. Inimesed käivad üksi, käivad peredega. Täiendatakse nädala söögivarusi ja puhutakse külaelanikega juttu. Tunub nagu iga pühapäevane sotsiaalne ettevõtmine.
.
Tegemist ei ole küll uhke Guatemala marketiga, aga asja ajab ära. Saab banaani, saab tomatit. Saab kleidikesi, saab korvikesi. Topin meelepärased nektariinid kotti. Mireia saabub kahe hiigel tomatiga. “Nendega toidaks terve sõjaväe ära,” vaatan ammulisui pirakaid punaseid vilju.
.
Market on aus ja hea. Täiesti pärikarva. Vaatan erinevaid müügilette ja mõtlen, et kord kui minust venna talus sulane saab, hakkan Järva-Jaani platsil kardulaid ja mune müüma.
.
.