Võtan taskust piletid ja ulatan need piletikontrollile. Härra näeb väga viisakas ja väljapeetud välja oma tumesinise ülikonna ja ealiselt kohase halli peaga. Äärmiselt hindava pilguga uurib ta meie rongipileteid, siis raputab pead ja seejärel haagib oma suhtumist täis silmad minu omadesse.
“Kas itaalia- või inglise keel?” on piletikontrolli härra järgmine küsimus.
Kui palun tal inglise keeles rääkida, võtab ta kui taskust oma itaallasele mitte kohase kiiduväärt inglise keele oskuse ja viibutab oma näppu meie peadekohal olevatele kõlaritele, millest on kuulda kuidas keegi räägib inglise keeles piletita sõitmisest ja trahvisummadest.
“Valideerimata pilet kehtetu pilet, trahv €30 nägu, teile kahele kokku €60,” enne kui mina jõuan üldse midagi öelda või milleski üldse aru saada, pika tajuga nagu ma olen.
Nagu Kadri Järvele kohane, üritan mina asjasse selgust tuua. “Kuidas saab pilet, mille alles viis minutit tagasi ostsin, kehtetu olla?” üritan oma küsimusega midagigi aru saada.
“Pilet on valideerimata, sa võid seda vabalt ükskõik kus kasutada,” on piletikontroll napisõnaline.
Mitte et ma oleks seda teadnud, või et ma oleks neid valideerimise masinad üldse kusagil näinud.
“Sa mõtled, et saan kasutada seda piletit, millele on peale märgitud kellaaeg, kuupäev, pileti hind ja marsruut (Vicenza-Veneetsia), ükskõik kus? Põhimõtteliselt võin ma sellega näiteks Rooma põrutada!?” ei saa mina ikka asjast midagi aru.
“Võta ühendust klienditeenindajaga. €60. Kas kaardiga või sulas?” kaotas piletikontroll justkui võluväel oma inglise keele oskuse ja viisaka suhtumise.
Võtan mina taskust oma pangakaardi ja mõtlen, et karma is a bitch ja tema karma on juba see, et kellelegi piletikontrollid ei meeldi.
Veneetsiat sai esmakordselt külastatud neli aastat tagasi. Pean tõdema, et tore on taas siin olla ja mööda kanaliäärseid ja kitsaid tänavaidpidi jalutada ja ühe ja teise ja kolmanda nurga pealt kõhtu pitsa ja gelato’ga täita. Ja seda enam, et käes on karnevali aeg ja linnatänavad on täis kauneid, suisa ekstravagantseid kleite ja ülikondi, silmatorkavatest sulgedest puhevil olevatest maskidest rääkimata.
Fakt on see, et iga kord kui satun Veneetsiasse käima, siis mitte kunagi ei tundu see koht reaalne, vaid pigem väljavõte mõnest romantilisest fantaasiafilmist ja Veneetsia ei muutu kunagi igavaks, pigem vastupidi, sest linn suudab alati millegi uue ja põnevaga üllatada.
.Oled Veneetsias käinud? Kuidas meeldis?
.
Väga vahvad pildid! Toovad tagasi tunde, nagu oleks ise jälle Veneetsias! Mitmed pildid võiksid hästi sobida impressionistlikeks maalideks, kui neid nii ähmaseks teha, et piirjooni ei näe hästi, aga siiski tajuda, mis linnaga on tegemist. Ainuüksi juba seepärast, et see valgus on niiiiiiii mõnus!
Mihkel, sina oled mul ikka nii maru vahva! Mine sa tea, kui ma kunagi paikseks
jään ja hakkan kodu mängima, siis ehk leiad külla tulles mõne pildi juba seina pealt. 😉