Kes vähegi mu sotsiaalmeedia elul silma peal hoiab, on ehk taibanud, et olen reisimisest aja maha võtnud. Ei ole ma ei mehele läinud ja guatemalalasest peikat samuti pole. Ei ole isegi ühtegi kohalikku poissi musutanud. Lihtsalt Antigua võitis oma lihtsuse ja autentsusega mu südame. Nii ma siia lõksu jäingi.
.
Peale Semana Santat olin enam kui kindel, et edasi liigun Nicaraguasse. Kaks tuttavatki juba ootasid mind seal, kellega pidin reisimist jätkama. Paar päeva järjest, iga päev, “ostsin” bussipiletit. Kuid iga issanda päev sama vana jama- “Kadri, ära täna mine, mul on vaba päev ja siis on veel see pidu ja see üritus, kuhu ma tahaksin koos sinuga minna”. Mina, kergesti äraostetav nagu ma olen, lükkasin Guatemalast lahkumist aina edasi ja edasi. Olen aus, ega ma tegelikult väga minna ei tahtnudki.
.
.
.
Saatuslik päev nr 1
.
Ühel ilusal õhtul läksime Liisiga Tropicana hostelisse. Mängisime beer pongi, Järvekas jäi pisut napsiseks ja õhtu lõpuks sain endale samas hosteli baaris tööd. Järgmisel päeval kolisin oma asjad Kolmest Ahvist välja ja ülejärgmisel alustasin tööd. Nii palju siis Guatemalast lahkumisest.
.
.
Alates sellest, reisiplaane muutvast päevast, on elu olnud üks korralik pidu ja pillerkaar. Ehtne simman. Kuna hostel, kus ma töötan ja elan on pidu-iga-päev-ja-tekiila-on-söögikorra-lahutamatu-osa, siis lustipidu on sama vältimatu nagu emale hommikukohvist loobumine.
.
Juba teise tööpäeva lõpus tundsin, et see asi on ikka kuradi intensiivne. Sellest ajast saadik käin hostelis ainult magamas ja töötamas. Ülejäänud aja veedan kusagil mujal, kus on rahulik, muusika ei mängi nagu diskosaalis ja kus tekiila ei voola joana.
.
.
Aga ega hostelist eemale hoidmine ei tähenda seda, et ma tingeltrangelist eemale hoiaks. Kus sa sellega. Tihti mõtlen, et oleks see vast nii.
.
Antigua on linn, kus iga päev on reede ja pitsballile minek on lihtsalt möödapääsmatu.
.
.
Ma ei hakka isegi mitte valetama, rõõmuvett kulub siin rohkem kui küll ja nii mõnelgi hommikul ärkan amneesiaga. Kord ütles ema mulle, et ma meeldisin talle palju rohkem, kui ma alkoholi ei tarbinud, kui kodus istusin ja sinist esmaspäeva põdesin. Aga samas, teinekord ütles, et elu on elamiseks. Isegi Snoop Dogg laulab – young and wild and free…. Ei jäägi muud üle, kui elame laiffi ja võtame õitsvast ajast maksimumi.
.
.
.
Saatuslik päev nr 2
.
Teine päev käisin taas peol. Kohtasin üht tüdrukut. Tuli teine minu juurde ja ütles: “Tüdruk, ma tahan sind enda juurde tööle. Sa meeldid mulle, mul on sinusugust inimest vaja.”. Nii sain endale järgmise töö, järgmises baaris. Head asjad juhtuvad heade inimestega. Kas pole? Praegu on tõesti nii läinud, et kõik tuuakse hõbekandikul ette, piisab vaid vingest isiksusest ja voila.
.
.
Pean tõdema, et mul on maru hea meel, et selle töökoha sain. See tähendab seda, et see tõmbab mul, hullukesel, pisutki hoogu maha ja hoiab mind vähekenegi trallitamisest eemal.