PS! Loe kõiki Annapurna postitusi siit.
.
Tulen oma väikesest kambrikesest välja ja sean sammud katusele mägesid piiluma. Oh sa mu meie. Kõik on selgemast selgem ja absoluutselt viimne kui üks lumine mäetipp on kenasti näha. Silmailu peaks pakkuma ka Annapurna IV ja III, vähemalt sedasi ma arvan. Võtan siin katusel mitmeks heaks minutiks istet- lihtsalt vaatan, ühele- ja teisele poole.
.
.
Arvestades seda kuidas end eile tundsid, on täna üsna okei ja püüan siiski maha saada esimese kõrvalpõike matka ja ronin Ice Lake‘ni. Seda eks ikka- tasa ja targu. Tean, et kerge ei saa see olema. Kaart näitab kilomeetrit puhast üles mäkke rühkimist ja aega peaks see võtma umbes neli tundi üles ja täpselt sama palju ka alla. Aga tunnen, et pean minema ja proovima. Kui ei õnnestu või tunnen end kehvasti, siis saan alati ümberpöörata ja alla tagasi tulla.
.
.
Kell on 7.30 ja annan avapaugu järve äärde ronimisele. Ees ootamas 4600m vallutamine.
.
Teen esimesed sammud sellel järsul rajal, ainuke mõte peas, et järgmised kolm/neli tundi saabki ainult selline olema.
.
Pistan pea võsa vahelt väja, kui mulle vaatab vastu USA lipuga t-särki kandev blondeeritud peaga poiss. Ajame pisut juttu ja selgub, et poisil nimeks Mike ja pärit on ta Rootsist.
.
Etteruttavalt mainin, et Mike’ga matkan nii üles, kui ka alla tagasi.
.
.
Mike’ga on hea ja mõnus matkata, sest tempo on meil üks ja mõlemale sobilik- täpselt selline, et oleme suutelised rääkima ja maailma asjade üle arutlema. Lausete moodustamine võtab küll omajagu aega, sest sõnade vahel on vaja üks korralik hingetõmme teha.
.
Rajareljeef on tõesti ainult üles mäge. Igal sammul kogume kõrgust. Liialdamata liigume teo sammul ja umbes iga 20 sammu järel teeme lisa hingetõmbepausi. Ma ei tea kuidas Mike’ga lood, aga mul on väljakujunenud oma hingamisesüsteem, mis töötab minu jaoks kui ainuõige viis. Süsteem üks ühele- iga samm võrdub kas ühe sisse- või väljahingamisega.
.
.
Vaated ümberringi on imelised. Omavahel arutleme, et kas saabki enam paremaks minna.
.
Oleme juba omajagu kõndinud ja kõrgust kogunud, aga siiamaani pole me veel ühtegi teist hingelist kohanud. Kuid ümber pöörates, et korraks kogu seda ilu nautida, märkame kahte gruppi. Paneme käed ruupuriks suu ette ja karjume neile, et siit ülevalt poolt avanev vaade on kordades ilusam.
.
.
Umbes 4000m peal püüab meid kinni hiiglase mõõtu saksa poiss, kel jalas ilmatu suured punased matkasaapad. Laseme tal mööduda, sest tema tempo on meie jaoks ilmselgelt liiga tormakas.
.
Mõne aja pärast jõuab meile järele lühike Šoti poiss Aiden. Laseme ka temal omasoodu minna.
.
Ega tark ei torma! Kusagil üleval saame niikuinii kõik kokku.
.
.
Teerada viib muudkui üles. Aina kõrgemale ja kõrgemale. Tõusud on juba omajagu järsud ja nõuavad korralikku füüsilist pingutust.
.
Jõuame kusagile majakese juurde. Mike loodab sealt vett osta, aga koht on kinni mis kinni. Punapea võttis endale kaasa ainult liitri vett, mis ilmselgelt kõige õigem otsus ei olnud. Ütlen talle, et olen temaga nõus oma vett jagama, kui poisil häda majas.
.
.
Majakese ees künkal ootavad meid Aiden ja hull sakslane (teadatuntud, kui ainult riskantseid otseteid kasutav matkasell). Peale meid jõuavad kohale kaks Iisraeli poissi, kes mulle juba vanad tuttavad, samuti ka usakas Thomas, kellega mõne päeva eest kohtusin ja veel üks sakslane. Niiviisi me siin kambakesti koos oleme ja silmale nähtavate mägede üle arutleme.
.
.
Silt teemajakese ees väidab, et järveni on veel 1.5h minna.
.
Alustame Mike’ga esimestena teed, teades küll ülejäänud seltskond meid kinni püüab.
.
.
Tee viib ikka ja ainult üles.
.
Kella vaadates, on tund veel minna. Ja siis äkki, ei kusagilt, hakkab taevast puhast rahet sadama. Tunnen kuidas külmad raheterad särgi vahel veeks sulavad ja külmajudinad mööda selgroogu üles-alla vuravad. Õnneks ei kesta ebameeldiv rahesadu kaua.
.
.
Mida kõrgemale tõuseme, seda külmemaks ja oi kui tuuliseks kogu olemine kisub. Üllatus-üllatus. Panen heaga jope ja näpuotsteta kindad kätte. Pisut kahetsen, et soojemaid kindaid Pokharast ei ostnud. Õnneks jõuame mäeguru vahele ja siin tuul vaibub. Väga palju soojemaks küll ei lähe, aga parem ikka kui tuult trotsida.
.
.
Nõnda siin mäeguru vahel kõndides loodan, et iga nurga tagant hakkaks lõpuks see järv paistma.
.
Ja siis karjub mulle Mike: “WE MADE IT!”.
.
Viimaks ometi!!! Viis tundi ja 10 minutit matka algusest, oleme lõpuks kohale jõudnud ja kogu gruppki meid kiviaia taga tuulevarjus ootamas.
.
.
Vaatan seda järve. Jäätunud see kindlasti ei ole ja samuti pole järves endas midagi väga erilist, aga-aga, vaade mis meid ümbritseb, vot see on võimas. Lihtsalt imeline.
.
Nagu targadki ütlevad, siis “it’s not about the destination, it’s about the journey“.
.
Väga kaua me järve ääres jalga ei puhka. Tundub, et ka ilm kisub ära- pilved liiguvad kiiresti ja ega see sadugi enam kaugel pole.
.
.
Hakkame mäest alla liikuma täpselt 13.00. Pean tõdema, et alla minek ei ole sugugi lihtsam. Kui tee toob sind järsult üles, siis viib see sind ka järsult alla. Nii mõnelegi hakkas see järsk allaminemine põlvedele. Peale selle oli rada kiviklibu täis, mis muutis selle omajagu “libedaks”, nii et mõnelgi korral libastusin ja käisin käna. Samas, väga minulik.
.
.
Peale pikka ja intensiivset 2.5h jõuame alla.
.
Vahetame Mike’ga numbreid, embame ja jätame hüvasti. Ehk kohtume veel matkarajalgi, mine sa tea.
.
.
Tagasi teemajakesse jõudes olen läbi kui läti käbi. Kui aga oma kambrisse jõuan, langel voodile kui sügisene vahtraleht ja leban mitu head minutit.
.
.
Kuulen võõrkeelseid hääli. Tundub, et täna peatub siin peale minu veel teisigi. Nii ongi. Kaks meest, üks Inglismaalt ja üks Šotimaalt. Tänu neile saan teada, et majakeses siiski on dušš ja mitte ainult, lisaks sellele on see ka soe. Oh seda luksust!
.
Täna on meil siin puhta praasnik. Peale inglase ja šotlase, ööbib siin ka austraallane, kolm hollandlast ja veel üks inglane. Ega ma kaua õhtusöögilauas jaurata ei jaksa ja peale nuudlisuppi keerangi voodisse ära. Peas mõte, et mis homsest päevast saab. Ei teagi mida teha, kas võtta vaba päev või teha lühem matkapäev ja jõuda lähemale Tilicho järvele.?
.
Eks hommikul paistab, et kuidas keha, jalad ja vaim ennast tunnevad.
.
.
.
PÄEVA KOKKUVÕTE
Aeg: 7h 10min
Distants: 1km
Kõrgus: 4600m
.
KULUTUSED
- Hommikusöök (praetud nuudlid munaga) = 320npr (€2.50)
- Õhtusöök (nuudlisupp) = 270npr (€2.11)
.
Kokku: 590npr (€4.61)
.
PS! Loe päev nr seitse
.
.