PS! Lõe kõiki Annapurna postitusi siit.
.
Hommik helge, siin 3300m kõrgusel. Peale tõusva päikese, mis end tasa ja targu üles ajab, ilmub vaikselt nähtavale ka Annapurna II ja selle lumised mäetipud, mis kohati tunduvad kui käega katsutavad.
.
Teemajakese omanik toob hommikusöögi, milleks on, nagu eilegi, praetud riis munaga ja nagu igal hommikul, on aeg panna kirja tänase päeva plaan.
.
Siin mägedes matkates tekib selline omamoodi, muutumatul kujul hommikurutiin- äratus, riidesse, söögi tellimine ja ootamine, matkamõtete kirjapanek, hommikusöögi söömine ja päeva planeerimine, varvaste plaasterdamine, riidesse ja minek. Keha töötab kui teadlaste poolt programmeeritud robot ja nii iga jumala hommik. Tänaseks päevaks juba viis päeva järjest.
.
.
Jätame muheda teemajakese omanikuga hüvasti, kes jääb meist ukselävele lehvitama, kui kõik see meie maja mees kell 7.20 stardib. Paistab, et kõik matkajad, kes eile Upper Pisang’i jõudsid, on kokkuleppimata otsustanud ühel ajal leekima panna, sest kell 7.25 on kitsas teerada matkalistest pungil. Kuidas neid täna nii palju on?
.
Mingil tüübil on kole kiire ja tormab kõigist mööda. Ei lähe kaua, kui ta komistab ja kukub, nagu Ivo Linna lauluski. Hea, et ta mäest alla ei veerenud. On turakas.
.
.
Täna on silme ees Bhraga küla, mis asub nii 18km kaugusel. Arvutuste kohaselt on sinna umbes seitse tundi. Kaart näitas, et esimesse külla on omajagu ronimist ja mul tuleb tõusta 3730m kõrgusele, mis on hetke asukohast 420m kõrgemal. Pealse seda, aga tundub ainult allamäge minevat.
.
Mööda lausket männimetsa kõndides, lumised mäed selja taga saatmas ja pea esimesest sammust alates valutamas, teen peale tunnist jalutamist kerge hingetõmbe ja mentaalse ettevalmistuse pausi, sest järgmine lõik paistab olevat puhtalt üles mäge ronimist.
.
.
Tund mäkke rühkimist on möödas ja siin ma nüüd istun, suure tuule käes, 3700m mere pinnast. Vaatelgi pole viga- pilvised mäetipud lumiste asemel. Olenemata, et mul terve tee üles ronides pea valutas, ei saaks öelda et meeletult raske oleks olnud. Rada jagunes minu jaoks kolmeks lõiguks- järsk-lauge-järsk tõus. Kui tempo on paras ja ühtib hingamisega, pole hullu midagi, omajagu nauditavgi.
.
.
Mäkke ronimine pakkus pisut närvikõdi ja kiskus hetkeks üsna kriitiliseks, kui mäe tipus töötav buldooser vallandas kivide laviini ja üüratud kivilahmakad hakkasid teadmata suunas mäest alla veerema. See oli justkui vaikus enne tormi, mis pani nii mind, kui ka teisi matkajaid seisatama, et aru saada, mis suunas kivimürakad liiguvad. Nii mõnigi kutt andis päkkadele valu ja jooksis oma elu eest, sest kivid liikusid omasoodu ja raske oli eluohtlike kivide liikumiskurssi hinnata. Teadaolevalt keegi viga ei saanud, õnneks.
.
.
Matkalisi on siin kõrgel omajagu- kes joob kuuma teed, kes poseerib pildi jaoks, kes teeb päeva esimese ampsu. Ostan minagi juba tuttavaks saanud iisraellase soovitusel õunapiruka. Maitseb see õige ehtsalt ja magusalt. Täiuslikkusest lahutab mind nüüd vaid tass külm piima siia piruka kõrvale.
.
Pirukast saab võetud viimane amps ja loen kõigi päevade pikima pausi, 40min, lõppenuks. Raskeim osa on tänaseks läbi ja siit peaks nüüd vaid alla mäge minema. Aga raisk, kui pea ikka põrguvalu teeb, siis on ka mööda lauskmaad ja allamäge jalutamine korralik piin.
.
.
Teerada on õige kitsaks läinud. Arvestades kui kõrgel ma olen, siis paljalt mõte vabalangemisest sadu meetreid kusagile teadmatusesse, lööb mõtte hetkega teravaks. Või on see hoopis kõrgel kaljunukil istuv, palvehelmeid sõrmede vahel keerutav, memmeke, kes tossutab mantraid pomisedes männioksi? Võta sa nüüd kinni. Igatahes, ilmus memm kui müstiline olend ei tea kust ja oleks ka kõige suuremal külajoodikul silma selgeks löönud.
.
.
Võtan ka mina ühel suurel kivimürakal istet ja lasen päikesekiirtel end soojendada. Tõmban hinge ja annan valutavale peale puhkust. Koos minuga naudivad ilusat vaadet Tšiilist pärit Sebastian ja Sasha, kes tembeldab end pool inglaseks, pool liibanolaseks. Veedame teineteise seltsis mõnusalt aega ja räägime ei millestki muust, kui reisimisest. Ega ma vastu ei ole, nende seltskond passib mulle hetkel kenasti.
.
Kui Sasha ja Sebastian end minekule seavad, küsib viimane, et kas tahaksin nendega ühineda. Endalegi üllatuseks avastan end koos nendega mitu head aega hiljem järgmisest külakesest üht vana templit kaemas.
.
.
Võtame templitagusel platsil istet. Ees laiub suur-suur mägi, mida ülalt kaunistavad lumised mäetipud ja alt rohelised mäenõlvad. Meist mitte kaugel, asuvad teele mehed, lipud käes lehvimas. Kuhu? Ei tea. Neist jäävad maha viis naist- lauluviit jorisemas ja palvehelbeid näppude vahel keerutamas.
.
Sebastian ja Sasha seavad end taas minekule. Mina avan oma päeva esimese küpsisepaki ja jään veel mõneks ajaks istuma.
.
.
Kuna see pea nii kuradi moodi valutab, ei ole mul mingit tahtmist kellegagi koos jalutada. Pealegi, naudin üksi jalutamist enam, kui mingi seltskonnaga koos patseerimist. Mõnus on oma tempos kulgeda ja omi mõtteid mõlgutada.
.
Järgmisse linna, kuhu kaardi järgi olevat 45min tee, ma ei jõua. Ei tea kuidas nii küll läks. Ehk on peavalu juba mind nii sodiks teinud, et panin õigest keeramise kohast mööda. Aga ega mul sinna külla niikuinii asja ei olnud.
.
.
Võtan siin metsavahel, ühe kohviku pingil istet ja “palvetan”, et peavalu ära läheks, ja et järgmised 6km kiirelt mööduksid.
.
Ajan end peale väikest puhkepausi püsti. Kurat, selline tunne, et see pea lendab kohe otsast. Pea on nagu Põhja Koreakate heidetud tuumapomm, mis kusagil Vaikses Ookeanis lõpetab ja siis plahvatab.
.
Päike on seniidis ja jalutan siin kusagil kadakate ja mändide vahel, kruusasel teel. Tuul on kohati nii vali, et keerutab tolmu keerisena taevasse. Minul on aga täielik zombi tunne- vaim, see ei tööta juba ammu ja jalad, need töötavad kui hästi programmeeritud robotid. Ümbritsevale ei ole ma suutnud juba pikemat aega mingit tähelepanu pöörata. Ma lihtsalt kõnnin, tuimalt, üks jalg teise ette. Kaua ei ole ka ühtegi hingelist näinud, vaid mina, mu kruusatee, mäed ja puud.
.
.
Eemalt paistab miski küla. On teine väike nagu need kõik siin kõrgel mägedes. Tean, et see pole minu küla, sest olen kõigest 30min kõndinud. Külast läbi jalutades märkan Ice Lake silti- sinna on mul homme minek.
.
Oota, aga kas olen juba Bhrangasse jõudnud?
.
Kuidagi ei taha ma seda uskuda ja kisendan kohalikule külamehele küsimuse, et kas see on Bhranga. Tema vastab jaatavalt.
.
.
Rohkem ma ei vaja ja astun esimesse teemajakesse sisse, mitte et neid siin rohkem olekski ja palun ööseks tuba.
.
Tundub, et dušši neil siin pole. Kui nüüd päris aus olla, siis on mul sellest duššist soojalt ükskõik. Tõmban niiskete salfakatega suurema tolmukihi maha, vahetan riided ja poen magamiskotti. Tõmban ka paar Eestist kaasatoodud Ibumetini alla, lootuses, et kui taas ärkan, siis juba ilma peavaluta.
.
.
Avan silmad kolm tundi hiljem, kui kell lööb 17.00. Kooserdan alla restorani ja õhtusöögiks tellin piimaga tee ja nuudlisupi. Viimane on ohtralt sibulaid täis ja ütlemata kaua võtab aega, et need sealt seest välja nokkida. See teeb mind isegi pisut õnnetuks.
.
Kui eile tundsin, et võin lausa lennata ja oli siiani kõikse kergem päev, siis tänane oli 360 kraadi. Ei hakka valetama või asja ilustama, tänane oli puhas kannatus.
.
.
.
PÄEVA KOKKUVÕTE
.
Aeg: 6h 40min
Distants: 20km
Kõrgus: 3450m
.
TÄNASED KULUTUSED
.
- Hommikusöök (praetud riis munaga) = 370npr (€3.03)
- Õunapirukas = 100npr (€0.82)
- Õhtusöök (nuudlisupp) = 270npr (€2.21)
- Tee piimaga = 80npr (€0.65)
Kokku: 820npr (€6.71)
PS! Loe päev nr kuus
.
.