Ega ma alati neid lehmi kartnud pole, oh ei. Aga nüüd, kui linnatänaval jalutades ühe sarvekandja ohvriks langesin, sest saadik olen nendega maru ettevaalik.
.
PS! Loe kõiki Annapurna postitusi siit.
.
Öö möödus võrdlemisi rahulikult, kui välja arvata peni, kes vahetpidamata klähvis. Mingiks ajaks saabus küll vaikus, aga siis arvas, et on taas vaja täiega auruga kell 4.30 alustada. Lihtsalt haukus ja haukus, kohe kurjasti haukus. Mõne aja pärast lisandusid kummalised hääled ja siis käis kõva mürakas vastu majaseina. Ei tea kas kakles kellegagi?
.
Kõik eelnevad varahommikud on olnud ilusad. Täna aga müristab ja sajab vihmukestki. Vihmaga ei tahaks küll päeva alustada, aga ega ma väga muretse. Kõrval toas peatuv ilmamees, kes on muideks täiesti kohalik, lubas tänaseks selget ilma. Neid kohalikke ilmamehi mina usaldan, nemad mulle ei valetaks.
.
.
Täna plaanin Upper Pisang’i jõuda, mis tähendab tsirka seitse tundi jalutamist ja umbes 20km läbimist. Hetkel olen kirjapandud plaanist 8km ja u 4h ees. Paistab, et keha ja vaim on tugevamad kui arvasin, aga samas, eks need suuremad kõrgused on veel tulekul.
.
Alustan kõndi 7.20, tavapärasest 10 min varem. Hommik on karskelt jahe ja ma ei mõtlegi varrukatega särki seljast võtta. Taas on lumised mäetipud kenasti paista ja täna tunduvad need kuidagi õige lähedal. Nii ma siin mägede vahel jalutan ja Ruja laule ümisen. Olen õnnelik ja naeratan suurest rõõmust. Heidan pilgu ümbritsevale loodusele, seisatan ja olen tänulik hetke eest, ja et saan teha seda mida teen.
.
.
Kõnnin järjekordsest külast läbi. Terve tee on töömehi täis ja käsil on tee-ehitus. Ilmselt on töömeesteks sama küla elanikud. Võtan sammu aeglasemaks, et jälgida kuidas see tee tegemine siinmail käib. Möödun kahest noormehest, kes toksivad kirkadega kivimürakast väiksemaid tükke. Need samad kivid veetakse õigesse kohta seljas, kas siis korvis või kahest puuhalust kokkuklopsitud asjandusel, mis võtab selga tõstes L-tähe kuju. Ikka ja jälle imetlen kohalike meeste ja naiste rammu. Usun, et nende jõud ja sitkus teeks isegi Heraklesele silmad ette.
.
.
Kell on 9.00 ja olen jõudnud Chame’sse. Chame on suur küla, puhta city (tõlk: linn) kõigi eelmiste kõrval. Peale selle, et siin on palju inimesi on siin ka poeke, mis võimaldab matkavarustust täiendada, kui selleks peaks vajadus olema; politseil on suur residents ja süüagi saab osta päris mitme maja aknaluugi kaudu.
.
.
Kõnnin siin kusagil metsavahelisel kruusateel, teel Bhratang’i, kui märkan enda ees loigerdavaid härgi. On nad maailmatu suured ja nende sarved, need toovad suisa hirmuhigi mu palgele. Ega ma alati neid lehmi kartnud pole, oh ei. Lehmadega on mul üldiselt head suhted olnud. Kunagi oli mul isegi oma lehm, punane ja nimeks oli tal Leedi. Aga mitte väga kaua aega tagasi, Pokhara linnatänaval jalutades, sattusin lehma rünnaku ohvriks. Ilma naljata. Lehmast möödudes arvas tema, et on väga viisakas oma pea ja sarvedega vehkida ja mu tagumikule korralik sinikas tekitada.
.
Tean, et selja taga on grupp, kes peaks samuti kohe siia jõudma. Ootan nad ära, koos ikka julgem neist härgadest mööduda.
.
Tegemist on viieliikmelise seltskonnaga, Iisraelist. Noored said kaheaastase sõjaväeteenistusega ühele poole ja nüüd tuldi laia ilma seiklusi otsima ja ennast avastama. Matkame mõnda aega koos ja räägime teineteise reisiplaanidest.
.
.
Jõuame männimetsa ja siin lõhnab kuidagi tuttavlikult koduselt. Lasen äsjakohtutud seltskonnal eest ära minna, et saaksin omaette seda mõnusat männipuu metsa, uhkes üksilduses, nautida. Iisraelastel on kaasas kaks pakikandjat, kes soovitavad mul selle rajalõigu koos nendega jalutada. Üksi pidavad see veidike ohtlik olema. “Oot oot, mis mõttes ohtlik?”.
.
“Kuna on hooaja väline aeg, võib siin ja seal röövimisi ette tulla,” saan oma küsimusele vastuse. See lause on piisav, et tuua tagasi kibeda mälestuse Guatemalas juhtunust, kui kolm matšeete meest mind röövisid. Niigi on siin üksi matkates omajagu deemonitega võitlemist ja võimalus taas kellegi ohvriks langeda oli küll viimane asi, mida mu kõrvad kuulda tahtsid.
.
Kell on saanud 13.00, kui jõuame elusalt ja tervelt, ilma röövimata, männimetsast välja Dhukur Pokhari’sse. Nüüd jätan küll iisraellastega hüvasti ja jään neist pingile pähkleid sööma. Puhkehetkeks tuleb päikegi välja. Peesitan siin pingil, kui end päikesekäes soojendav sisalik.
.
.
Upper Pisang’i on nii 1.5h tee ja ruttavalt võin mainida, et see lõik on läbitust mu absoluutne lemmik. Ilus suur väli ohtrate männipuudega, siin ja seal kapslevad kitsekesed ja pilve tagant piiluvad majesteetlikud mäetipud ja kui ma nüüd ei eksi, siis ka Annapurna II.
.
.
Heidan pilgu selja taha ja näen esimesel päeval kohatud Davidit Hispaaniast, Olat Poolast ja Hiina poissi, kelle nimi kuidagi meelde ei taha jääda. Nende sabas kõnnib veel omajagu poisse ja järgmised kilomeetrid mööduvad väga seltskondlikult, mööda männimetsa rada.
.
Seltskondlik on ka tänases öömajas. Lisaks Hispaania-Eesti-Poola-Hiina seltskonnale, liitub USA’st pärit Chris. Üheskoos saab veedetud üks mõnus õhtupoolik- kaarte tagudes ja naeru lõkerdades.
.
.
PÄEVA KOKKUVÕTE
.
Aeg: 6h 40min
Distants: u 20.5km
Kõrgus: olen 3310m kõrgusel (päeva jooksul tõusin u 670m)
.
.
TÄNASED KULUTUSED
.
- Hommikusöök (praetud riis munaga) = 280npr (€2.44)
- Õhtusöök (nuudlisupp) = 280npr (€2.44)
Kokku: 560npr (€4.88)
.
PS! Loe päev nr viis
.
.