Nädalad mööduvad, aga minust ei kippugi…. Kurjus vallutas blogi, häkkides serverisse, korraldades maailma suure pahanduse. Nüüd tundub asi olevat taastunud ning saan teid taas oma seiklustega kurssi viia.
.
Kuus nädalat on möödunud üle keskmise kiiresti. Pool suve on möödas, pool suve on veel minna. Kuigi mulle väga meeldib mida teen ja päevad on toredad ning inimestel pole ka väga vigagi, kuid siiski ei suuda ära oodata, et millal on 31. august ja saan koti selga visata ja maailma vallutama minna.
.
Vaatame tagasi paarile viimasele nädalale, et mis seiklused ja värvikad inimesed mu teele jäid….
.
.
Kõigepealt see, et mu mõlemad elukaaslased, Muffin ja Laura, jõudsid järeldusele, et raamatutüdrukuks olemine ei ole just päris nende jaoks ning otsustasid asja pooleli jätta. Seega pakkisin mina oma koti kokku ja kolisin teise linna Kärka ja Mery juurde. Uus pere on imeline, voodi on mugav ja külmkappki on koguaeg paremat täis. Mida veel elult tahta.
.
Järgmiseks kostitan teid kahe suure seiklusega, peategelaseks ei keegi muu kui mu imeilus punane välk-
.
Sõidan mina mööda tänavat ringi ja keeran autoga ühe pere hoovi sisse. Koputan uksele, inimeste asemel tulevad nurga tagant välja kaks koera. Üks väike bulldog ja teine suvaline krants. Koputan siis uuesti, lootuses, et nüüd tulevad koerte asemel inimesed. Ei miskit. Selle ajaga kui mina seal passisin, suutsid paukad mu kotti üle keskmise korralikult täis ilastada, et ma ei saanud seda isegi mitte selga panna. Jooksin siis auto juurde, et kotti puhastama hakata ja olin valmis ära sõitma. Istun rooli, käivitan auto. Tunnen kuidas auto teeb imelikku häält ja maru raputab kui selle käima panin.
.
Läksin siis välja asja uurima, korra mõtlesin, et koer äkki ronis auto alla või midagi. Aga ei midagi. Istun siis autosse tagasi ja olen valmis ära sõitma. Tass kordub kõik sama asi. Nüüd küll mõtlesin, et ossa raisk, äkki sõitsin sellest bulldogist üle, sest nägin kuidas ta auto poole tuli. Hoidsin juba hirmuga hinge kinni, kui autost välja ronisin. Ja mida ma näen kui end autost välja vinnan, bulldog, vana raibe, oli mu rehvi katki hammustanud ja suu ammuli vahtisin kuidas rehv aina tühjemaks läks ja koera ila mööda rehvi laiali valgus. Ei osanudki kohe midagi teha, kui vaatasin koerale otsa ja küsin otse – MIKS OMETI??? Oleks ta selle siis ühest kohast katki hammustanud, oh ei, tervelt kolmest erinevast kohast.
.
.
Ei jäänud muud üle kui jooksin üle tee naabrite juurde, need mul juba vanad tuttavad. Ütlesin papale, et davai, pane sussid jalga ja ole mees ning aita välja. Proovisime tema auto rehvi minu omale alla panna, aga ilmselgelt oli too liiga suur. Ei jäänud muud üle kui panime tema autole hääled sisse, rehv pagassi ja läksime töökoda otsima. Tolle linna omad olid kõik juba suletud. Tuli sõita 30 min järgmisse linna.
.
.
Uskuge või mitte, aga ka seal olid kõik kohad juba kinni. Viimane võimalus oli kurikuulus Walmart, mis on öö läbi lahti ja mingit abi peaks sealt alati saama. Kuid nagu Möörfi seadus, tuli välja, et auto osakond oli kinni. Peas mõtlesin, et ma ei saa seda endale lubada, sest ma elan tunni aja kaugusel ja mul on vaja kuidagi koju saada. Läksime siis poodi sisse, et otsan siis seest uue rehvi. Nibin nabin jõudsime. Tädi hakkas juba ära minema ja keeldus mulle rehvi müümast. Ütlesin talle, et ära pulli nüüd, mul rehv vajab vahetamist. Ja rehvi ma sain.
.
.
Sõitsime siis pool tundi tagasi. Nüüd oli vaja saada katkise rehvi pealt velg ja panna see uuele alla. See ei olnud õnneks üldsegi suur probleem, sest tolle isa naise kasuisal oli olemas too pink, kus sai kogu protseduuri läbi viia. Ja Järve Kadri oli taas päästetud.
.
Teine lugu juhtus mõned päevad tagasi. Parkisin auto McDonaldsi ette ja jooksin korra sisse, et Meryle rahakott viia ja tormasin kohe tagasi, sest pidin tund aega Indianapolisesse sõitma. Arvake ära, mis seiklus mind ees ootas. Tark plika nagu ma olen, olin ukse lukku vajutanud, aga olin unustanud autovõtmed autosse.
.
Kohe käivitus automaatne nupp mu ajupoolkeras, mis hakkas kiiremas korras väljapääsu otsima. Mul olid muidu varuvõtmed ka olemas, aga need jäid mul teise koju, mis oli tunni aja kaugusel. Nii et neist polnud suuremat kasu, sellel hetkel.
.
Tädid McDonaldsis ütlesid, et pöörduksin ülikooli politsei juurde (jah, siin on ülikoolil oma politsei. Miks? Sest see on Ameerika). Ei jäänud muud üle kui andsin päkkadele valu ja hakkasin ülikooli poole sprintima. Eemalt näen kuidas üks ülikooli politseiauto bensiinijaamas seisab. Juba mõtlesin, et olen päästetud. Ootasin siis seda politseid, et ta poest välja tuleks. Peas mõtted, et raudselt on käes suur jook ja hea mitu sõõrikud. Arvake ära, kas mu ennustus läks täppi. No kindel see.
.
Raha panemine panka Ameerika moodi
.
Lõpuks ta siis tuli, ei saanud temaga väga rääkidagi, sest ütles, et tal maru kiire ja väljakutse ja bla bla bla. Mina ei jätnud jonni ja ütlesin, et McDonaldsi tädid ütlesid, et nemad aitavad sellise probleemi korral. Tema selle peale, et enam mitte ja lõppu lisas, et tänapäeval ei tee seda enam keegi. Tahtsin talt küsida, et kas kõik inimesed, kes unustavad võtmed autosse ostavad uued autod või löövad klaasi sisse.?
.
Mis siis ikka, jooksin siis koju, lootes, et isa polnud veel rattaga sõitma läinud. Läks õnneks ja sain ta veel vahetult enne minekut kätte. Uurisime siis erinevaid lukuabisid, aga nood kõik kuramuse kallid, oleksid tahtnud pea 100$ saada. Ütlesin, et see nali jääb ära ja uurisin, et kas isa viitsiks mind teise koju sõidutada ja varuvõtmed tuua. Hea nagu ta on, ei suutnud ta mulle ei öelda ja aja oma vokile hääled sisse, et haiglast auto ära tuua (pereema töötab haiglas ja neil on ainult üks auto). Aga nagu ikka, lõpp hea kõik hea. Sain 2 tundi meeldivat jutuajamist pereisaga ja lõpuks jõudsin normaalsel ajal töölegi.
.
Lõppu võiks lisada veel ka mõned värvikamad lood põllu pealt:
.
*** Ütlesin, ühele vanaemale, et davai, istu minuga maha ja ma näitan sulle oma ägedaid raamatuid. Tema küsis selle peale, et kui palju ma talt raha küsin, kui ta minuga maha istub. Eeeem, vahtisin talle lolli näoga otsa ja ütlesin, et naeratus käib kah. Nagu aru võite saada, siis olen nii tehtud pliks siis Indianas, et inimesed lausa maksavad selle eest, et minuga maas istuda.
.
*** Kohtasin üht ema, kellel on kodus 3 rotveilerit. Ja ühe rotveileri nimi on Olga!!!???
.
*** Kohtasin ema, kes saab kohe kohe 24. Enne seda kui ma uksele koputasin, mängis ta Xbox’I. Ja terve see aeg kui ma toas istusin ja rääkisime, jahvatas tema sellest, et kuidas ta tahaks snaiperiks hakata ja kuidas talle meeldib inimeste päid otsast tulistada. Samas läheb ta ka kohe sõjaväkke, endal 5. aastane laps, nii et ma üldse ei imesta.
.
.
*** Istusin ühe isaga maas. Elavad suhteliselt tänava ääres, aga mitte mingi tiheda liiklusega peatänav, vaid täiesti tavaline väike tänav. Ja siis tema räägib, et kuidas talle üldse ei meeldi kui inimesed tänaval jalutavad, et see lausa ajab teda marru ja see polevat üldse normaalne kui inimesed tänaval jalutavad. Küsisin veel korra üle, et kas sind tõesti häirib kui inimesed tänaval jalutavad. Ütles jah, et see lausa ajab teda marru kui inimesed tema majast mööda kõnnivad. Hakkasin naerma, mis mul teha oli.
.
*** Kohtasin Kolumbiast pärit ema, kes lapsendati kui ta oli 4. aastane. Ema jagas minuga ka veidi oma lugu. Mis selle juures kõige jahmatavam, tema kohta puuduvad igasugused sünniandmed. Ühesõnaga, tal ei ole õrna aimugi, et kui vana ta on või millal ta õige sünnipäev on. Samuti ei tea ta ka seda, et kas tal on õdesid või vendi, vanematematest rääkimata. Kurb.
.
*** Ja siis ma kohtasin ühte ema, kellel meeldib rääkida. Ma arvasin, et mina räägin palju ja mu armas sõber Raul veel rohkem, aga no see ema, ta oli ikka täiesti väsimatu. Ja peale selle oli ta pea poolpaljas kui ta uksele tuli ja minuga maha istus. Hea, et tal tissid veel täiesti välja ei rippunud särgi seest. Aga jah, kui mina ütlesin ühe lause, siis tema rääkis 5 minutit ja kui mina ütlesin 2 lauset, siis tema rääkis 15 minutit. Nii et ma ei julgenudki ise väga midagi rääkida, sest kartsin, et muidu jäängi temaga sinna istuma.
.
Koduvärvides politseijaoskond Indiana väikelinnas
.
Sellel nädalal olen küsinud inimestelt sellise huvitava küsimuse, et kui neil oleks võimalus muuta maailmas üks asi, et mis see oleks. Ja siin on nende vastused:
.
- Et kõik inimesed usklikeks muuta, et nad teaksid jumalat, ja et kõik armastaksid teda.
- Et kõigil lastel oleks süüa.
- Et kuritegevus oleks olematu.
- Osad muudaksid valitsust.
- Osad soovivad, et ei oleks vastuseta küsimusi.
- Et kõik tegeleksite oma asjadega ja ei topiks nina teiste inimeste ellu.
- Mõned inimesed arvavad, et USA’s antakse liiga kergekäeliselt asju ja keegi ei pea väga millegi nimel vaeva nägema.
- Et kõik inimesed saaksid omavahel läbi ja kohtleksid teineteist hästi.
- Üks ema muudaks kanepi legaalseks. Vabanduseks tõi ta meditsiinilise poole. Mine tea mida ta tegelikult mõtles.
- Üks tüüp muudaks kohemaid presidendi ära.
- Üks ema elimineeriks vihkamise.
- Et maailmas ei oleks haigusi.
- Rassism oleks olematu.
- Osad tahavad, et ei oleks ignorantsust ja hulle inimesi.
- Üks ema ei muudaks midagi. Ütles, et kui tahad midagi muuta, siis muuda iseennast ja oma mõtlemist. Ka mina olen sellega täiesti nõus.
.
.