Lähen uuele ringile. Kaks nööri on sõlmes. Ilmselgelt on liiga hilja. Lohe on õhus ja teeb marudasti tiire. Lasen käepidemest lahti ja lohe tõmbab mind kõhuli ja lohistab mööda rannaäärt. Kõik toimub nii kiiresti, et peaaegu ei saa midagi aru. Muigan omaette, taipamata olukorra tõsidust. Näen kuidas Dave lohe suunas sprindib. Simon tormab minu suunas. Heidab kõhuli mu peale, andes mulle raskust juurde, et lohe mind peadpidi kividesse ei lennutaks. Kas olen päästetud?

.

*     *      * 

.

Esimene päev

.

Jalutame mööda rannaäärt. Minul lohekott nagu esimese klassi junsul ranits seljas. Kodurand on mulle, kui algajale, kitsas, nii et kõnnime kohe õige kaugele.

.

Lohe on kenasti valmis seatud ja ootab õhku tõusmist. Igaks juhuks ütlen Tannerile (mu kõige esimene instruktor), et teeksime self rescue (kuidas ennast päästa, kui midagi valesti läheb ja lohe õhku enam ei tõuse) läbi. Lisan lõppu, et suure tõenäosusega ei lähe mul seda täna vaja, aga mine sa tea. Vajalik oskus igatahes.

.

.

Seisan veepiiril ja panen viimased õpetussõnad kõrva taha. Astun vette ja lasen lohel end kaldast ohutusse kaugusesse tõmmata. Hakkan jalgu lauale asetama, kui äkki kõik vidinad mu trapetsi küljest lahti löövad.
Hakkan naerma. Kohe kõvasti. Kui irooniline. Kaks minutit tagasi tegime self rescue läbi ja nüüd tuleb kõik õpitu praktikasse panna.

.

Siin ma nüüd olen. Keset ookeani. Lohe teeb vees tiire, laud tahab ära ujuda ja mina üritan kogu selle jama keskel ennast päästa. Katsun lauda võimalikult enda lähedal hoida ja samal ajal lohele lähemale saada. Olen poolele teel loheni. Ai kurja, laud on minust nii palju eemale ulpinud, et mitte kuidagi ei küündi ma selleni. Mis siis ikka, mõtlen. Lasen kõik nöörid lahti, lähen lauale järele ja alustan kogu komejanti otsast peale.

.

Jõuan taas poolele teele, kui üks tuttav must mööda lohetab. Palun tal oma laua kaldale viia, et saaksin rahus enese päästmisega tegeleda. Viimaks jõuan kogu oma tohuvapohuga kaldale. Harutan selle korralageduse lahti ja jalutan tagasi algusesse. Mis sitasti, see uuesti.

.

Olen taas keset ookeani. Üritan end laua peale püsti upitada. Kord õnnestub. Kord ei õnnestu. Kord õnnestub nii hästi, et saan väikese sõidu teha. Kord õnnestub isegi nii hästi, et teen kohe pika pika sõidu. Juubeldan ja kilkan rõõmust. Nagu väike plika. Muudkui korrutan endale, kui bad ass (tõlk: tegija) ma ikka olen. Tulen õnnejoovastusest reaalsusse tagasi. Ma ju lausa kihutan. Kindlasti lubadust kiiremini. Ja siis, äkki, käib korralik plärtsatus. Lendan laualt kus kurat. Maandun vette nagu aatomipomm. Suure ja valju pauguga.

.

Tõusen lõpuks pinnale. Nägu muidugi suurt nalja täis. Märkan, et laud on minust kaugele, maru kaugele, ulpinud. Proovin, mis ma proovin, aga kuidagi ei õnnestu mul seda tagasi saada. Nii ma siin ulbin. Taas. Üritan kauguses olevate lohetajate tähelepanu võita. Viimaks õnnestub. Saadan selle võõra oma kadunud laua järele.

.

Jõuan kaldale ja loen selle suure päeva lõppenuks.

.

.

.

Teine päev

.

Teise päeva lohetamise plaan – kõrvalbaari Coronat jooma. Lepime Tanner’i ja Marie’ga (Kanadast pärit vabatahtlik) kokku, et lohetame Playa Central’i (kõrvalbaar). Teeme seal mõned õlled ja siis lohetame tagasi. Või noh, kes lohetab, kes kõnnib. Minul tuleb tagasi jalutada, sest mina ei oska ju veel ülestuult minna.

.

“Kui jood, siis ära sõida!”, kas see ütlus käib ka lohetamise kohta, võta sa nüüd kinni.
Odramärjuke otsas. Tuleb vist koju ära minna. Õnneks sain just ühe Iisraeli poisi, Emanuel’ga tuttavaks. Lubab teine mul oma datleid süüa ja kojugi viia. Puhas loteriikaup.

.

.

.

Kolmas päev

.

Täna on suur päev. Lähen vette täiesti omapäi. Jätan laua kaldale. Tanner on kusagil ära, nii et pole kedagi, kes mul silma peal hoiaks ja mu laua päästaks, kui ma selle kaotama peaksin.

.

Proovin muudkui üles- ja allatuult minna ning samasse kohta tagasi jõuda. Kohe mittekuidagi ei taha õnnestuda ja lõpetan kõrvalbaari rannas.

.

Tulen veest välja ja küsin Simon’lt (Kanada) nõu. Annab mulle mõned nipid ja saadab mind vette, lubades mul silma peal hoida. Ütleb, et läheksin üles- ja allatuult ning prooviksin samast kohast veest välja tulla. Tiirutan niiviisi paar korda.

.

.
Lähen uuele ringile. Simon lennutab mu lohe õhku. Kaks nööri on sõlmes. Ilmselgelt on juba liiga hilja. Lohe on õhus ja teeb marudasti tiire. Näen kuidas see tuulelippudesse takerdub. Lasen käepidemest lahti ja lohe tõmbab mind kõhuli ja lohistab mööda rannaäärt. Kõik toimub nii kiiresti, et peaaegu ei saa midagi aru. Muigan omaette, taipamata, et olukord on üpris ohtlik. Näen kuidas Dave (Kanada, lohesurfi instruktor) sprindib lohe suunas, et see kinni püüda. Simon tormab minu juurde, heidab kõhuli mu peale, andes mulle raskust juurde, et lohe mind peadpidi kividesse ei tõmbaks. Olen päästetud.

.

Vedas, et poisid seal olid ja kiiresti reageerisid. Poleks neid seal olnud, oleks mul pea lõhki nagu koerakauss. Kuid kuna ekstreemspordiga on tegemist, siis õnnetusi ikka juhtub. Osa spordist. 

.

.