sünnipäevapidu mehhikos

Workaway elu Mehhiko poolsaarel – kuidas matsiplika Mehhiko jumalannade peole sattus


Kliendid ära saadetud, tipp taskusse pandud. Loen tööpäeva lõppenuks.

.

Ruben ütleb, et võtab mu 15min pärast peale. Ennegi nitrokiirusel peoks valmis saadud. Garderoob on mul üsna kesine ja teen valiku kolmest olemasolevast “ballikleidist”. Meikimisele ei hakka aega kulutama. Olenemata hilisest kellaajast on õues korralik leitsak ja meik sulaks mu näost sama kiiresti kui või mikrolaineahjus.

.

Ootan Rubenit. Möödub viis minutit. Järgmine 10 minutit. Mehhiklaste mañana ei tähenda mitte homme, vaid mitte täna. Ehk siis, kunagi tulevikus. Kohtumisi ei lepita kokku kella kaheks või kolmeks, vaid kahe ja nelja vahel. Täiesti aktsepteeritav on ka see, kui jõuad kohtumisele hoopiski kell viis. Kui minnakse näiteks sünnipäevale ja kutsele on märgitud, et pidu hakkab kell seitse, siis esimesed külalised tulevad alles peale kaheksat. Kui jõuad kohale täpseks kellaajaks, palju õnne. Heal juhul leiad eest peokorraldajad. Suuretõenäosusega langed nende küsivate pilkude alla, et miks sa nii vara kohal oled. Halvimal juhul tuleb sul järgmised poolteist tundi end ise kuidagi lõbustada.

.

Õnneks ei oodanud ma Rubenit ei tund ega ka mitte kaks.

.

Käime OXXO’st (nagu Statoil) läbi ja haarame kasti õllet. Oleme peoks valmis.

.

Sõidame pea pool tundi kusagil suunas. Tee on peale vihmasadu halvas korras. Auk siin ja auk seal. Miski pärast on see teelõik jäetud asfalteerimata, nii et kohati on vihm tee sootuks ära pühkinud. Korraks mõtlen, et Ruben’i “Ferraari”, mis on mitmeid kordi hullem PANN kui seda oli minu punane nool, laguneb küll poolel teel varuosadeks. Ma ei tea kuidas, aga kohale me jõuame.

.

Oh sa mu meie kus siin on alles autosi. Iga jõuvankri juures on vähemalt viis kauboi kaabu ja -saabastega Mehhiko härrat. Eemalt on kosta bändi, kõige mehhikopärasemaid lugulaule mängimas.
Kuhu Ruben mind tõi? Küla simmanile?

.

Sõidame natuke maad edasi. Meil on siiski vaja parkimiskoht Rubeni “Ferrarile” leida. Vastu jalutavad neiud. <<Mida kontsi>>, on mu ainuke reaktsioon. Vaatan oma susse varba otsas- kingavooru olen eos kaotanud. Need tšikid kannavad reaalselt 20cm ja + kontsi. Ja mina kaalusin veel tennised jalga panna.

.

Aga jõuame nüüd peokohani. Ütlen teile, see koht, kus me oleme, ei ole mingi diskoteek. Jumala eest. See on rantšo. See siin on puhta karjamaa. Üldse ei imesta, kui kõrvalt põõsast ammuutav lehm välja jalutab. Andke aga minna, kingajumalannad.

.

Kas te teete nalja? Olen just kingašokist üle saanud, kui näen naisi, tüdrukuid, lapsi reaalsetes ballikleitides. Kollased, roosad, rohelised- terve vikerkaar on esindatud. Neidudel on kulda ja karda rohkem küljes, kui üks juudijõulupuu terve oma elu jooksul näinud on. Fakt on see, et seebiooperites saavad matsiplikad alati kõige nägusamad mehed endale. Korgin õllelt punni pealt ja tõmban selle peo käima ära.

.

Lõpuks jõuan arusaamisele, et kuhu ma sattunud olen. Ei ole see ei simman, ega ka missivalimised, mis mul samuti peast läbi käis. Tegu puht ehtsa sünnipäevapeoga ehk Quinceañera’ga. 

.

Üks tähtsamaid sündmusi Mehhiko kultuuris on traditsioonilise quinceañera tähistamine- 15. aastaseks saamine. Tegu on omamoodi tseremooniaga, mis märgib tütarlapse ea lõppu ja naiseks saamise algust. Tütarlapsi tutvustatakse tervele kogukonnale kui täisväärtuslikke naisi, kes on valmis täitma naise kohustusi- abielu ja lapsed. Tänapäeval on sellel traditsioonile küll kaasaegsem tähendus, kuid üks on kindel, kui oled saanud 15, oled sa valmis naine.

.

mehhiko moodi sünnipäevSünnipäevalapsega

.

Minul oli aus osa saada peost. Kuid nagu aru sain, siis peole eelneb ridamisi muid traditsioonilisi tegemisi ja rituaale. Enamasti on need seotud jumalateenistuse ja austuse avaldamisega.

.

Pidu oli suur ja uhke. Tegemist oli heal järjel perekonnaga, nii et millegagi tagasi ei hoitud. Ei külaliste, ei söögi ega joogiga. Ei liialda kui ütlen, et külalisi oli vähemalt paarsada. Ja õlut voolas nagu Keila joast kevadist sulavett. Lisaks jagati külalistele ka kingitusi. Minu kõrvu ehivad nüüd uhiuhked kõrvarõngad.

.

Huvitav tõdemus on see, et kõik pidulised olid omavahel kuidagi suguluses. Enda teada ei ole kumbki mu vanematest sombrero kandjatega tiiba ripsutanud, nii et suuretõenäosusega ei tohiks ma olla ka mitte viies vesi taari peal. 

.

Pidu oli vinge. Suisa nii vinge, et minust sai üleküla tantsija. Isegi päevi hiljem jõudsid minuni jutud, kuidas kohalikud bensiinijaamas tollest parketilõvist kahistasid.

Leave a Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.