Proovin end päästa. Jõuan paar tiiru nööridega ümber poomi teha. Jõud raugeb ja kätest kaob jaks. Tunnen kuidas poom näppude vahelt libiseb. Võtan end kokku ja proovin uuesti. Laua küljes olev tross on ümber keha keerdunud. Tuleb tuul ja lohe sikutab kõvasti. Tunnen kuidas tross aina enam pingule tõmbub. Järjest vähem saan hingata. Hirmutunne on suur. Kõik on juba nii pingul, et ma ei suuda isegi mitte õhku ahmida. Kas nüüd juhtub midagi koledat?
.
* * *
.
Suutsin ise oma lohe õhku saada ja sellega vette jalutada. Suutsin laual püsida kauem kui 10 sekundit. Paaril korral suutsin ka laua tagasi saada, kui selle kaotasin. Päeva algus on olnud paljulubav.
.
Teen kiire lõuna ja lähen uuele ringile.
.
Tanner kinnitab mu trapetsi külge trossi, mille saan lauaga ühendada, et ma seda ära ei kaotaks. Olen selle vidina kohta rohkem kui üht õudusjuttu kuulnud. Aga teades ennast, siis kõik tuleb omal nahal järele proovida.
.
Kõik on hüva ning sujub kenasti. Sõidan ja kukun. Kukun ja sõidan. Aitab küll tänaseks, mõtlen. Siiski, teen veel ühe väikese sõidu. Lohe kukub vette ja hakkab tiire tegema. Nii ühte pidi, kui teist pidi. Raisk. Kõik nöörid sassis. Püüan lohet veest välja saada ja nööre õigeks keerata. Tee mis sa teed, aga head nahka siit ei tule, tunnen. Proovin viimse hetkeni, aga ei midagi.
.
.
Jõuan vaikselt kaldale lähemale. Inimesed juba ootamaski, et lohet vastu võtta. Kuid lohe saab tuule alla ja lennutab mind kaldast eemale. Ei jää midagi üle. Lasen lohe trapetsi küljest lahti. Samal ajal saab lohe uuesti tuule alla ja lennutab mind hea mitu meetrit õhku. Lendan pauguga vette.
.
Hakkan self resque’d tegema. Raske on. Vaevu suudan nööre poomi ümber keerata. Tunnen, et ei jaksa enam poomist kinni hoida. Igasugune jõud on kätest kadunud. Lasen lahti. Tõmban hetkeks hinge, et siis uuesti proovida. Enne kui taibatagi jõuan, tuleb tuul. Trapets keerdub selja taha. Lohe kisub kaasa. Taipan, et tross, mis hoiab lauda minu küljes, on ümber kõhu keerdunud. Lohe sikutab üle keskmise kõvasti. Tunnen kuidas tross kõhu ümber aina enam pingule tõmbub. Hetkeks mõtlen, et nüüd on kõik. Tross on nii pingule, et ma ei suuda õhukübetki endasse ahmida. Ja kuna trapets on selja taha pöördunud, ei leia ma üles “elupäästjat”, et lohe enda küljest täiesti lahti lasta.
.
Näen eemal skuutrit. Vehin kätega ja palun abi. Viimaks kaotab lohe tuule ja suudan lohe enda küljest lahti lasta. Tunnen kuidas õhk vaikselt kopsudesse naaseb. Lohe lendab omasoodu kaldale. Annan laua skuutrimehele ja vinnan ennastki selle otsa. Esimene asi mida skuutrimees mulle ütleb, “tüdruk, see asi on ohtlik”, viidates trossile. Nüüd ma siis tean.
.
.
Siiralt, ma ei ole eluski hirmu tundnud. Kuid see, mis kaks päeva tagasi juhtus… Johhaidii, mõtlesin, et jätan oma ilusa eluga hüvasti. Kogu saaga valmistas mulle põrguhirmu. Loodan, et MITTE KUNAGI ENAM ei pea ma midagi sellist tundma.
Eile….
Seisan rannas. Vaatan kõiki neid lohesurfareid. Pisarad hakkavad silmist voolama. Tuul on hea, lained pea olematud, tahe on minna. Aga ei. Ma ei karda minna, aga siiski on hirmuvärin peal. Mis siis kui midagi läheb taas valesti.?
Täna….
Suck it up, and let it go! (saa üle ja lase minna!). Oli hirmus, oli. Kuid mitte piisavalt, et mind sellest eemale hoida.
.
.