Ehmatan äratuskella helina peale üles. Viskan ujukad selga ja jooksen kosmoselaevast välja. Iga hommik panen tulise rutuga restorani poole ajama. Kardan, et muidu süüakse kõik värsked puuviljad ära. Hommikusöök siiski parim osa mu päevast.
.
Kell ei ole veel seitsegi ja väljas olles ei saa arugi, kas on hommik või öö. Restorani jõudes tervitan kõiki ekslikult lausega “Good evening!”. Ma ju ütlesin. Õhtu või hommik. Poteito-potato.
.
.
Vestivahe head ja paremat täis, jooksen kosmoselaeva asju pakkima. Garth(lõuna-aafriklane) sebis mulle kalipso, nii et nüüd üritangi seda kummiülikonda endale ümber keha saada. Kas selline tunne viineritel ongi, kui nad kilesse tõmmatakse. Mõtlen.
.
Õues ei ole väga palju valgemaks läinud. Vihma sajab päris korralikult, nii et ka see ei tee olukorda paremaks. Siiski piilub kusagilt pilve tagant natuke päikest., maalides taevasse ilusad värvid. Paadi väljumiseni on veel pisut aega. Kasutan võimalust ja lähen teen mõned fotod.
.
.
Lõpuks saavad merebioloogid ja nende tudengid valmis. Hüppame paatidesse. Mina lähen Stan’i (bulgaarlane), kahe õpetaja ja kahe tudengiga ühte paati. Guard, koos ülejäänud seltskonnaga, seilab teises.
.
Ilm on vihmane. Paat sõidab nii kiiresti, et vesi peksab üle ääre, mis hägustab vaatepilti veel enamgi. Seisan Joni (kapten) kõrval. Mõtlen, ehk ka minust saab kord paadimees. Kapten Kadri… Kõlab teine täitsa väärikalt. Samal hetkel läheb paat lainesse ja lennutab meid omajagu üles ja seejärel suure pauguga veepinnale tagasi. Jään vist siiski kajakitamise juurde.
.
.
Sõidame saarele. Stan läheb rooli ja Joni võtab võrgud. Hops, võrgud üle parda. Hops, võrk välja. Hops, sajad väikesed sardiinid oranži veeämbrisse. Ja nii paar korda. Kas tänane õhtusöök? Mõtisklen.
.
Lisaks inimhingedele, on meil nüüd ka omajagu merehõbedat pardal. Jätkame paadisõitu. Tuiskame nagu välgu nool, mööda saare äärt. Mäed silmile ilu pakkumas.
.
.
Jääme kusagil keset ookeani seisma. “Kõik see mees üle parda”, hõiskab Stan. Sülitan mehe moodi prillidesse, loputan hoolikalt, panen lestad jalga ja astun üle parda. Uuuuh, küll see vesi on ikka üle keskmise soe. Solberdan maailmameres. Põhja pole näha, kaladest rääkimata. Mida need merebioloogid siit küll leida tahavad, üritan aru saada.
.
.
Silmapilk ja näen kala. Üks, kaks, kolm… Loendan. Väikesed. Osad elus, osad manala teed läinud. Tõstan pea veest välja. Peale vihma sajab nüüd ka kalu. Sajab neid samu sardiine, mida me just hetk tagasi püüdsime. Paistab, et see ei olnud mitte meie õhtusöök, vaid suurte kalade hommikusöök. Need samad sardiinid meelitasid kohale hulgim suuri kalu. Ulbin seal vees. Liikumatult. Ja vaatan kuidas väiksed kalad suurte kalade kõhtu kaovad. Eluring.
.
.
On aeg paati tagasi minna. Jõuame suure kivini. Vahi vahi. Suured ja oi kui paksud merelõvid löövad aega surnuks. On teised kõik üksteise otsas hunnikus. Ime, et nad teineteist ära ei lömasta. Ka väike beebi tuleb teiste paksude vahelt nähtavale. Maru nunnukas.
.
.
Sõidame merelõvidest mitte väga kaugele. Hüppame vette. Seekord on põhja täitsa selgesti näha, aga kala siin küll pole. Oleme siin juba pea pool tundi ulpinud. Pole isegi ühtegi kribukala näinud. Täiesti mõttetu. Mis siis ikka. Teen parem paar sukeldumiskatset.
.
Ei lähe kaua, kui Stan kustub mind enda juurde. Palub, et helkuritest taga pool püsiksin. “Üritame üht (muidugi ei saanud ma aru, et millist või keda) kala näha. Kui siin lähedal sukeldud, siis on vähetõenäoline, et see kala ennast kunagi ilmutab”. Võtsin siis ülejäänud seltskonnaga ringi ja ootasin kala. Kala, mis kunagi ei tulnud. Või noh, ühe korra siiski tuli, aga ei mina teda näinud.
.
.
Kuna too imepärane kala ei tahtnud end rohkem kui korra ilmutada, sõitsime minema. Sõitsime saarele. Haarasime paatidest moonakastid ja pidasime maha kena lõuna. Ookeani kohin kõrvus, delfiinid kusagil kauguses hüppamas ja suu maitsvatest tortilladest matsumas. Mõnus.
.
Viimase snorgeldamise teeme riifil. Hüppan karmauhti helesinisesse vette. Põhi on sama läbipaistev kui Eviani vesi pudelis. Kalu on nii palju, et kohe ei teagi mis suunas vaadata. Peale selle, kalad on siin ilusad. Värvilised. Isegi meritähed on kohale tulnud. Lebotavad siin korallide vahel.
.
.
Aeg jääb siin justkui seisma. Ulbid käed jalad laiali. Lased voolul end kanda. Lihtsalt vaatad, et mis elu need kalakesed ja muud loomad elavad. Veealune maailm on põnev.
.
Mask hakkab pigistama. Võtan ära. Hakkan viimast pähe tagasi panema kui tunnen, et miski kisub mind vee alla. Vaevu suudan peanuppu vee peal hoida. Kõhust käib judin läbi. Kas keegi tahab mind õhtusöögiks süüa? Siiski mitte. Eemal näen, et kuidas Stan, vana turakas, vee peale tuleb. Poisid ja nende naljad.
.
.
Snorgeldan edasi. Garth kutsub mind enda juurde. Sukeldume. Näitab mulle pirakat angerjat, mis end kivide vahel peidab. Tõuseme pinnale. Garth läheb toob mõned sardiinid ja sukeldub angerja poissi toitma. Maru pull on siit ülevalt vaadata, kuidas ta teda sardiinidega sealt kivide vahelt välja meelitab.
.
.
Lähen teen veel ühe tiiru riifi vahel. Järsku märkan enda ümber, kõht taeva pool, sardiine. Kust need siia said? Aina rohke ja rohkem neid minu ümber ilmub. Tõstan pea veest välja. Mida ma näen. Kogu seltskond on juba paadis ja Stan loobib mind sardiinidega. Tuli välja, et see oli ainuke viis kuidas mind paati saada.
.
.
Oleme snorgeldamistega lõpusirgel. Poolel teel tagasi, käime paarist hai söödakohast läbi. Lootes mõnega väike tiir teha. Paraku oli mõlemad söödakohad tühjad, nii et haid jäävad järgmiseks korraks.
.
Hüppame paati tagasi. Vett pritsib nii mis kole. Teen kätega silmade ümber prillid, et midagigi näha. Kasutu. Terve tee tagasi vahin paadi põhja ja mõtlen neile ilusatele kaladele.
.
.
Tagasi jõudes jookseme poistega restorani. Teeme kuumad kakaod ja loeme ilusa päeva lõppenuks.