Alles üleeila olin Austraalia lõõmava päikese käes keha pruunistamas ja vahi vahi, nüüd olen juba kusagil jääaegses Euroopas. Kas pole mitte imeline, et ühel hetkel oled ühel pool maakera ja siis äkki, boooom, justkui havi käsul kolmandas maailma otsas? Küll see ilmaelu on ikka tore-tore.
.
“Kadri, sinuga on nii raske sammu pidada!” saan alatihti oma FB postkastist jälle lugeda, kui keegi pärib kus maailma otsas ma nüüd olen. Uskuge, elu Kadri Järvena EI OLE LIHTNE- kunagi ei tea kuhu järgmine päev mind saadab.
.
.
Viimane kord kui sai vanematega jututatud, küsisid, nagu nad ikka küsivad, “lapsekene, kuidas sul siis läheb?”. “Teie laps on maailma õnnetukene!” oli vastus aus ja järgmisel hetkel valasin juba suuri krokodilli pisaraid. Ja sellest järgmisel hetkel kutsus ema Marina tütrekest Itaaliasse. Ja sellest järgmisel hetkel…. no ja siin ma nüüd siis olen, Lõuna-Itaalias ja vahi vahi, terve mu vahmiil on ka siin.
.
Olen teile alati öelnud, et reisimine ei ole mingi kuradi Jaapani kirsiaed eksole. Üleeile tönnisin, et elu on jumala “perses”, eile jäin oma viimasest lennust maha ja täna söön gelatot ja mõtlen, et vahel ongi vaja tujutõstmiseks lihtsalt 15 600km maha reisida.
.
.
.
S o r r e n t o
on kitsaste tänavatega pisike linnake Lõuna-Itaalias, pakkudes vaatamiseks nii majesteetlikke mägesi, sügavid orgusi, päikeseloojangu romäänsi Napoli lahe ääres, mõnusat jalutuskäiku mööda linna kitsaid tänavaid, magusat maiuspala gelato kohvikust. Peale selle on Sorrento heaks alguskohaks mitmetele väljasõitudele- riigi ühte suurimasse linna- Napolisse, Capri saarele, Pompeiisse, kuulsasse Amalfi rannikule. Ilmselt seepärast isa Einar Sorrento meie esimeseks kodubaasiks siin Itaalias ka valis.
.
Olles end airbnb’sse sisse seadnud, lähme linna peale laiama. Esmalt seame sammud toidupoodi, et Kadri saaks tervele perele kokasaateväärilise pasta kokku keerata ja siis juba mere äärde.
.
.
.
M a r i n a G r a n d e
on vana paadisadam, mis peidab end peatänava virrvarrist pisut eemal. Terve laheäärne on täis eredavärvilisi paate, mõned neist nii sini-sinised, et sulanduvad suisa merega ühte. Kalavõrgud upitavad veest välja ja kalamehed, nii noored kui vanad, sulpsatavad õngesi vette, et õhtuks perele laud katta. Jalutan mööda väikest liivariba, kus oma ettekujutustes näen põngerjaid suvesoojust nautlemas. Ja kõik need värvirõõmsad majad ümberringi, muudavad kogu verevärava üheks meeliköitvaks kohaks.
.
Kujutan ette, et suvi on siin hoopis teistsugune- paadid tulevad ja lähevad, kohvikud on ekskursantidest pungil, kogu atmosfäär on täis rõõmsat suminat ja laste kilkeid. Praegu on aga Marina Grande sadam talveunne vajunud- kõik on tagasihoidlik, rahulik ja vaikne..
.
Tee sadamast linna südamesse läheb mööda maru kitsast tänavat ja ainult üles mäge. Põhimõtteliselt võiksin niiviisi seda jalutamist siin “tuharad vormi 2018” programmiks pidada. Sedasi, pikki Sorrento kitsaid uulitsaid patseerides, tuleb kellelgi kange veini isu peale ja järgmine etapp Sorrento avastamisest möödub nurgapealses restos veini mekkides.
.
.
Kui pead parajalt punase majaveinised ja kõhud mozarella juustust punnis, on õues juba parajalt hämaraks läinud. Kusagilt nurgatagant välja jõudes seisame silmitsi pisut laiema ja suurema tänavaga, tavapärane <<kuhu poole keerata>> küsimus peas.
.
Hoolimata, et käes on süda jaanuarikuu, tundub, et itaallased on endiselt suures pühademeeleolus. Kõik tänavad säravad kaunilt ja heledalt jõulutuledes ja eemalt hakkab silma ka tuledemeres jõulupuu. Aga milleks kiirustada nende mahavõtmisega, kui see kõik pakub sellist ilu!?
.
.
Keerame vasakule, mina kõikse ees marssimas. Mul juba pikemat aega jäätise tundlad püsti, et kus nüüd seda kõige-kõigemat gelatot saada. Nagu ikka, kõik juhtub siis, kui seda kõige vähem oodata. Sellise tormijooksuga panen üle tee, et ise ka ei usu, kui Momi Gelateria’t teisel pool teed silmitsen.
.
Pressin end kõigi nende meeste vahelt sisse, et saaksin ikka nina vastu klaasi panna. Oh sa mu meie, need maitsed- kaneel, Ferrero Rocher, metsapähkel, latte, sidrun ja mis kõik veel. Fakt on see, et Kadri Järve pea oli juba kohvikusse sisse astudes sassis.
.
Peale selle, et mu kaneeli gelato on lihtsalt jumalik, saan ka omaniku härra Carloga jutu peale. Suures jutuhoos annab ta meile kõigile veel ühed jäätised, mis valmistatud omaaia sidrunitest ja seda veel täiesti muidu. Ja see pole veel kõik!!! Jutulõng oli meil sedavõrd hea, et Carlo andis mulle oma kaardi ja kirjutas peale kuupäevad 1.04 – 30.09, kus tal oleks hädasti oma jäätisekohvikusse Momi, abilist vaja. Whaaaaaat…. ???Põhimõtteliselt tehti mulle just tööpakkumine. Suvi Lõuna-Itaalias, Vahemere ääres, gelaterias töötades – kas see mitte ei kõla kui <<Kadri-see-töö-on-just-sulle-loodud>>!?
.
Suud gelatodest kõikse magusamad on õhtu-õhtu kätte jõudnud ja läbi tuledes linna hakkame teed kodu poole otsima, sest pasta vajab tegemist ja homne Pompeii külastamine plaanimist. .
.
.
.