Seisan jäätiseleti taga. Vaatan pakutavaid maitseid. Valin hoolikalt. Ega jäätisevalikul ei maksa kunagi kiirustada. Riskida, et ostan vale maitsega jäätise, on pea sama hea, kui riskida omaenese eluga.
Sisimas loodan, et Los Angeles’s on ka Cream. Siinsed küpsised ja jäätis on parim. Annaksin neile medali, kui mul see vaid oleks.
.
Kurb ja tõsi. Tõsi ja kurb. Või kuidas need kuulsad sõnad olidki? Kätte on jõudnud aeg, kui San Diego seiklused leiavad selleks korraks lõpu. Hollywoodi tuled juba paistavad ja rongki sõidab varsti ette.
.
Tulen autost välja. “Ohhh, kui ilus siin on!” ei suuda erutusest käsi kokku löömata jätta.
Enne kui Haile mind rongijaama viib, toob ta mind kõrgele mäe otsa, kust saaksin viimase, piltilusa, pilgu San Diegole heita.
.
.
.
MOUNT SOLEDAD
.
Mount Soledad on prominentne maamärk. Lisaks sellele, et mäe tipus asetseb pirakas rist ja tänu pikkadele laugetele tõusudel on see ratturite meelispaik, avaneb sealt kaunis vaade tervele linnale ja Vaiksele ookeanile.
.
Linnalegend räägib, et 1930ndatel, grupp väikseid inimesi, kes ilmusid Hollywoodi filmidest nagu näiteks The Wizard of Oz, tulid San Diegosse ja hakkasid künka otsa omale miniatuurseid maju ehitama. Sealt saigi alguse Munchkin maa legend.
.
Mina küll ühtegi Munckin maja sealt ei leidnud. Ilmselt seepärast seda legendiks nimetataksegi.
.
.
“Kas su rong läks 15.00 või 15.10?”
.
Juba järgmisel hetkel istume Solana Beach’il.
.
“Kadri, mul oligi see tegelikult nii plaanitud. Mõtle, oleksid LA’sse sõitnud, ilma Solana randa nägemata. See oleks patt olnud. Ja ega ma tegelikult ei taha, et sa lähed. Kas sa saaksid jääda? Päriseks?”
.
.
Embame. Embame kohe mitu korda. Ütleme teineteisele ilusaid sõnu. Naeratame. “Varsti näeme!” viipan käega ja astun rongile. Olen kurvameelne. Aga mitte palju. Tean, et meie teed kohtuvad pea. Õige pea.