Kell on kolm öösel. Üritan magamiskotist, maas magamisest valusaks jäänud puusi välja ajada. Õues on pime. Ainult kollased tuled virvendavad taamal.
.
Kahe tunni pärast lubas, et hakkab valgeks minema. Siis saab seiklema hakata.
.
Lennujaamas on elu lahti läinud. Inimesed sagivad, kohvreid järel vedades, ringi. Üks neidis jääb kohe eriti silma. Panen talle nimeks Lisa.
.
Tundub, et Lisa võib vabalt kusagilt siitmailt pärit olla. Tema tõmmukas nahatoon reedab seda. Lisa on ilus. Blond. Mitte mingi eurostandard. Just selline, kellest sõber Raul on terve elu unistanud. Latiino siiski.
.
Seljas kannab ta valge-sini triibulist kleiti. Viimane on lühike, isegi kui kääbus seda kannaks, ei jääks fantaasiale palju ruumi. Jalas on tal platvormkingad, mis maalib temast veelgi sihvakama naise, kui ta on. Kingad, mida Lisa kannab, on valged ja säravad. Need on oh kui kõrged. Kui mina neid kannaks, vaataks isegi Shaquille O’Neil mulle alt üles. Vot nii kõrged on kingad.
.
Lähen pesen hambad ja sean juuksed soengusse. Viimased on juba mitu päeva siia sinna Ivo Linna olnud. Pärast ei lasta veel kohaliku bussi peale.
.
Kell hakkas just piiksuma. Sai teine 5.00. Õues on endiselt sama pime, kui kaks ja pool tundi tagasi. Ehk poole tunni pärast särab päike kõrgel taevas?
.
Tundub, et on piisavalt valge. Võin lennujaamaga jumalaga jätta. Lähen bussi peale. Maksan €0.84, et mind kesklinna viidaks. Istun toolile, mida kaunistab ratastoolisilt. See on ainuke koht, kuhu normaalselt oma kodinatega ära mahun. Kell on 5.20 ja juba on ummik. Autode tuututamise ja mägede vahelt tõusva päikese saatel, pealinna ma põrutan.
.
Buss peatub. Kõik lähevad välja. Vististi on viimane peatus. Kuhu minema pean? Kuhu poole bussijaam jääb? Löön truu sõbra maps.me äpi lahti. Vahi vahi, bussijaam on nurga taga.
.
Jalutan läbi turu, mis on Kesk-Ameerikalikult räpane. Minu pilgu püüavad oi kui ilusad ja suured ananassid ning söömist ootavad avokaadod. Midagi ma ei osta. Ei teagi miks. Viimati sõin eile pärasltõunal. Lennukis pakuti lusikatäis kartulisalatit, üks viil juustu ja kolm viilu sinki.
.
Peaasjalikult on turul vaid mehed. Olin juba unustanud, kui palju tähelepanu võib üks harilik Vana-Liivimaa neidis saada. Nii ma oma mannekeenikõnnakuga läbi turu vuhisen.
.
Bussijaamas selgub, et olen kella 6.00 bussist vaid 20min maha jäänud. Järgmine tuleb kell 8.00. Ongi paras aeg, et Erki kingitud Costa Rica raamatut sirvida.
.
San Jose asub teisel pool rannikut, Kariibimere ääres. 4,5 tundi bussisõitu kulgeb mööda sinkavonkalist teed, mida kaunistavad teeääred täis lopsakat rohelust ja eemal paistvad mäed. Sõidu viimane pool kulgeb mööda Kariibimere kallast. Ilus on.
.
Astun bussist maha. Ja seal ta seisab. Haile. Käes kaks mahlast kookost.
.
Sellest hetkest, saab alguse üks põnev seiklus.
.
PURA VIDA!