Ja ongi käes. Lennuki uksed avanevad ja teen esimesed sammud Bostonisse saamise suunas. Kõigi nende inimestega sabas seistes, hoian hinge kinni, et mul riiki sisenedes mingit jama ei tekiks nagu New York’is ja/või San Diego’s.
.
Käes on minu kord pass. Panen passi lauale ja manan kena näo pähe. Naisametnik hakkab igasugu küsimusi esitama- palju mul raha on, kuidas ma ikka nii reisin, kuhu ma reisin, kas ma tööl käin…. Viimast küsib ta mu käest vähemalt kolm korda. Kohati jääb mulje, et ameeriklastel on uskumus, et teenitud raha tuleb kohe ära kulutada ja säästmine millegi jaoks- sellist asja ei eksisteeri. Nii ma siis talle ikka seletan ja seletan, et müüsin suvel raamatuid ja raha panin hoiupõrsasse.
.
.
Lõpuks surub templi tugevalt lehele. Sirutan käe passi järele. Tema, selle asemel, et mulle pass anda, ütleb, et seisaksin seina äärde. Kohe pidavat tulema inimene, kes mind järelkontrolli viib.
.
Ohh, millal see pull kord lõppeb?
.
“Kas peaksin oma koti kaasa võtma”, küsin, kui näen seda lindil sõitmas.
“Ei. Küll sa pärast võtad. Meil ei ole seal palju inimesi, nii et sinuga peaks kiiresti minema.”, vastab vormirõivastuses härra.
“Seegi hea. Aga samas, ega mul kusagile kiiret ka pole”, naljatlen irooniliselt.
.
Tagaruumi uksed avanevad. Meesametnik avab härrasmehelikult ukse. Mul palutakse istet võtta. Vaatan ringi. Seinad valged nagu haiglas. Telekast tuleb NBA mäng. Vastas pingil istub mees. Ei tea miks tema küll siia toodi? Nägu on tal küll selline, et esmapilgul sildistaksin ta immigrandiks. Ega ma isegi, pärast kõiki neid lende, just printsess välja ei näe. Jätan poisi sinnapaika.
.
.
“KADRIII?”, kõlab konkreetne mehehääl kõrge laua tagant. Samal ajal, hääle suunas liikudes, tuleb uksest teine meesametnik. Too käseb immigrandina tundunud mehel endaga kaasa tulla ja lõppu lisab, et lubab ta täna vangi panna.
.
OKEI. Nüüd hakkabki nali pihta või? Mõtlen juba hirmuga sellele korrale, kui mind vangikongi taheti pista.
.
Vastan konkreetselt ja selgelt, kõigile ametniku küsimustele. Minu suureks üllatuseks ei esitata ühtegi jaburat küsimust ja hetke pärast antakse mulle mu pass ja soovitakse head õhtut.
.
Kas ongi kõik?
.
.
Käes on hommik. Öö veetsin siinsamas, Bostoni lennujaamas.
.
Pugesin magamiskotti sisse nagu siidiuss ja tõmbasin end toolile kerra agu palmikuks punutud kringel jõululaual. Iga tunni järel ärkasin, sest mõni ihuliige oli väärakas asendis olemisest väsinud ja ära surnud. Kui veri sai taas käima aetud, võtsin sisse uue poosi ja magasin järgmise tunni. Ja nii hommikuni välja.
.
Käin vetsus, enne check in‘i tegemist. Lennukis ei julge ju käia, pärast jään veel kinni. Eile üks tädi jäi. Kangutas küll kõvasti, aga ust lahti ei saanud. Sai välja alles siis, kui stjuardess tuli. Minul seda jama vaja ei ole.
.
Check in‘s selgub, et mul puudub tagasisõidu pilet ja ilma selleta, mind lennukile ei lasta.
.
.
Kas te teete nalja?
.
Mul polnud aimugi, et tagasisõidupilet peab olemas olema
.
Enam pole ka lennukini väga palju aega.
.
Mul soovitatakse osta odav bussipileti kusagile naaberriiki. Lähen asja uurima. Uuri palju tahad, aga ühtegi bussipiletit ma ei saa. Kõik tahavad, et ma neile, sooviavaldusega, meili saadaks.
.
Lähen püüan veel rääkida, ehk on siiski mingi võimalus.
.
Võimalust ei ole, ja ka ei tule.
.
Ostan pea €200 lennupileti suvalisel kuupäeval, kusagile suvalisse linna, Nicaraguasse. Jõuan pileti osta ja selle esitada, vaid mõned hetked enne lennukile astumist.
.
.
Parem oleks, et ma selle lennupileti pärast tühistada saaksin. Mul oleks selle €200 targematki teha. Jäätist osta, näiteks.
.
Mis te arvate kas Costa Ricas oli kellelgi huvi tagasisõidupileti kohta?Seda isegi mitte ei küsitud.
.
Milleks selline bürokraatia!
.
Hetkel istun siin päälinnas, San Jose’s. Tuleb kolmas öö järjest lennujaamas. Varsti võiksin Tom Hanks’ga vabalt muljeid vahetada.
.
Kell oli 17.00, kui kohale jõudsin. Õues sadas vihma ja oli võrdlemisi pime, mõtlesin, et ei hakka seiklema. Olen aus, ma poleks isegi osanud kusagile poole seigelda.
.
Eks homme paistab, kuhu poole mul liikuda tuleb.
.
PS! Illustreerivad pildid on
jalutuskäigust mööda Oslot