Tahaksin öelda, et taevas on selge. Aga vaat ei ole. Hoopis täis valgeid, vatipehmeid pilvetupse. Ikka ja jälle neid vaadates, tahaksin krutskeid täis kitsetalle kombel ühelt pilvelt teisele kapselda.
.
Ema on mul Noarootsist tüdruk. Vanaemal ja vanaisal oli tore majake, merest mitte väga kaugel. Põnnina sai vaarvanemaid ikka külastatud. Vanaema jooksis kommikausi ja võipakiga (jah, vitsutasin võid supilusikaga) vastu ning vanaisa käis minuga küla peal uhkeldamas. Võib öelda, et olin nende väike printsess. Paraku ei saanud vanavanemate rõõmu kaua nautida. Vanema lendas linnuna taevariiki, kui olin vaid kolm ja vanaisa otsustas suurde Venemaale tagasi naasta.
.
.
Tee Haapsalu suunas on vinkavonkaline. Kohati nii kurve täis, et kirjutan end 1959. aastasse, filmi, Vallatud kurvid stsenaariumisse. Teeäärsed karjamaad on sarvekandjaist piripungil. Pilvise taeva vahelt piiluva päikese käes nad oma lehma elu elavad. Olen neid Läänemaa vissisid alati pidanud Eestimaa ilusaimateks. Juba kaugele paistev punane värv toob suule laia naeratuse ja üle huulte tuleb vana hea laste lugulaul: “lehmad söövad karjamaal. Mudilased marjamaal. Mina ka. Mina ka. …”.
.
.
Peatame auto suure, tundub, et hiljuti värvitud, valge aia taga. Aia tagant paistab Suure-Lähtru mõis. Rüütlimõis on suur ja roosa. Neljale sambale toetuv rõdu annab vaat et suursugust juurdegi.
.
Eemalt on kuulda vana traktori turtsumist. Tundub et päevinäinud, kuid siiski tubli hing sees ja teeb oma tööd hoolega. Kange tahtmine on mõisa seestpooltki uudistada. Seda saab vaid eelneval kokkuleppel ja seekord me sisse ei pääse. Ei jää muud üle, kui pistan nina aialippide vahelt sisse ja piilun sedapsi.
.
.
Mida sügavamale Läänemaale sõidame, seda käänulisemaks teed muutuvad. 13. sajandist pärit Koluvere lossi valged seinad ja punased kivikatused kriiskavad juba eemalt silma. Lossi ümbritsevast jõestki on raske mööda vaadata. Viimast ületan mööda romantilist kivisilda. Puudub vaid peika, kellelt armunult käsi haarata. Hetkeks peatun ja seisatan keset silda. Vaatan ühele poole, vaatan teisele poole. Ilus on.
.
Raske uskuda, et Liivi jõe väikesel saarel asuv imekaunis sajandivanuse ajalooga Koluvere piiskopilinnus oli kümmekond aastat tagasi lohutamatu. Siiski, täna ei ole märkigi võsastunud pargist, lagunenud sillast ja räämas hoonetest. Kõik see on asendunud- iidne loss ja uus hingamine, mida täidab suursugune õhustik.
.
.
Marsin kahe kahuri vahelt läbi ja murran end suure, kuid tagasihoidliku, puitukse vahelt sisse. Lossi kohvituba on märkamatult laua katnud. Eest leian mustika- ning vaarikakoogid, mis on kenasti taldrikuile asetatud. Kohvigi tassis auramas.
.
Teen viimase tiiru lossi ümber. Jalutan mööda kitsast, lossi ümber sõõri moodustavat, jalgrada. Imetlen korrastatud parki ja piinliku täpsusega niidetud muru ning heidan tundeküllase pilgu lossi ümber, tuules õrnalt lainetavale, täis kollaseid kuppe, paisjärvele.
.
.
Kurv kurvi otsas tee paneb mind tagapingil kilkama. Meri ei ole meist kauge maa taga. Vaid üksikud, kuid tihedalt kasvavad, rohelised, kadakad lahutavad meid Matsalu lahest. Õhk on suviselt värske. Täis hella tuult, mis merelõhna ninasõõrmeisse kannab.
.
Üle tee jooksevad hobused. Ei tea kas lähevad ujuma? Üks on nii nurmkana kirju, et võiks vabalt indiaani hobu olla. Ja juba nad kaovadki kadakate vahele, vaid viimase saba on veel vilksamisi tuules lehvimas näha.
.
.
Poolsaare tipus on kaunis- kadakad, rootsi punase värvilised majad, heinapalle täis põllulapid, teeäärsed põldmarjapõõsad, kust linnupetet vöövahele korjata ja eemalt paistev, müügisolev, kollane maja, paneb mõttes panka laenu järele jooksma. <<Soetaks ühe hobuse, mõned lambad ja lehmagi võtaks. Nii ma siin Noarootsi kadakate vahel elakski.>> Vajun unistusse, endalegi üllatuseks.
.
.
Pizza mekib hea. Ega seda Pizza Grandet ilma asjata kiideta. Kuid on midagi, mis teeb olemise kohe eriti mõnusaks. Tänavalt kostev blues muusika muudab õdusaks mitte ainult olemise, vaid ka toit on tavapärasest nauditavam. Hakkas täna ju Augustibluus. Uulitsad on mõnusat meloodiat täis ja heast muusikast lugupidajatest pungil. Ei heiduta kedagi ei hall taevas, ega allasadav vihm.
.
.
Haapsalus on tunne teistmoodi. Põhjamaade Veneetsia mõjub harjumuspäraselt rahulikuna. Õdusad kohvikud ja värvilised lilled aknalaudu kaunistamas, kutsuvad õunakooki proovima ja värskete, ahjusoojade, kaneelisaiakestega maiustama. Suveniiripoe avatud uksed ei võlu mitte ainult silmapaistvate puitnikerdistega, vaid sisseminemist köidab ka uksest ninna tulev männilõhn. Viimane on kohe eriti meeldiv, kui nina puidust võtmehoidjale õige lähedale asetan. Märkamatuks ei jää käsitööpoed, mille akent ehib hoolega valminud, sulgõrn, Haapsalu pits.
.
.
Kui talviti tundub Haapsalu pisut nukker ja ühtlaselt hall, siis suviti on Eesti kuulsaima kummituse, Valge Daami, kodukoht täis värvi ja rõõmu, laste kilkeid ja romatikute kudrutamist, head muusikat ja isuäratavat toidulõhna. Suvel Haapsalu elab. On rõõmuks nii kohalikele, kui kaugemalt tulijaile.
.
.