Avan silmad valju pasuna heli peale. Õues on valge. Paistab, et hommik on kätte jõudnud. Rõõmustan. Tundub, et elasime öö edukalt üle. Brock vajutab uuesti pasunat. Tõmban kiiruga endiselt märja jope selga ja ronin trepist üles. Laev vajub ühele poole kreeni ja kukun trepist alla. Lendan paadi teise otsa ja löön pea vastu külmkappi ära. Ei ole hea.
.
.
Olen valust üle. Ega siin ei ole aega krokodillipisaraid valada ja ronin trepile tagasi. Nii kui luugi lahti teen, saan sahmaka vett näkku. Ilm ei ole sugugi paremaks läinud. Lained on endiselt mäekõrgused ja peksavad üle purjeka.
.
Brock ütleb, et üks kajakkidest tahab köite küljest lahti tulla ja palub mul see kuidagi kindlasse asendisse tagasi panna. Purjekas kõigub ühelt küljelt teisele. Püüan end elu eest kinni hoida, et mitte üle parda vette lennata. Istun kaksiraksi luugil. Üks jalg tekil, teine trepil. Samal ajal proovin ka kajakist kinni hoida ja seda oma kohale tagasi saada. Iga natukese aja tagant tuleb laine ja peksab üle paadi. Olen märg nagu räägupoeg. Ei, ma lausa tilgun veest. Kajakk on liiga raske. See pigem lohistab mind ühest otsast teise, kui mina suudan seda oma kohale tagasi panna. Vahetame Brockiga kohad. Mina lähen rooli keerama ja tema kajakiga möllama. Viimaks saab kajakk oma kohale tagasi pandud.
.
.
Lähen kajutisse tagasi. On külm ja märg. Pean tõdema, et seis on märjem kui eile õhtul. Enne seda kui voodisse heidan, teen vahepeatuse mõtlemise kabinetis ja oksendan. Ohh, millal see merehaigus küll otsa saab, mõtlen. Heidan pikali ja laman liikumatult.
.
Mingi aeg tuleb pissi häda peale. Olemine on üle keskmise kehva ja pissi häda ununeb sama kiiresti kui ta tuli. Ma ei taha enda liigutamise peale isegi mitte mõelda. Tunnen, et selili olemine on ainuke neutraalne asend ja lükkan vetsus käimise kohe heaga edasi.
.
.
Nii ma siin voodis laman. Ma ei karda ega midagi. Isegi eile õhtul ei kartnud. Eile oli mul lihtsalt nii halb olla ja arvan, et mulle ei jõudnud päris täpselt kohale, et mis tormiga meil silmitsi tuli seista. Esimest korda elus tunnen, et tahan koju. Kas see ongi koduigatsus?
.
Hetkeks käib peast läbi, et kui Caymanile jõuame, siis jään sinna. Olenemata sellest, et käes on alles teine päev, tunnen, et ma füüsiliselt ei jaksa selle jamaga enam tegeleda. Pea 24 tundi on möödas. Ei ole ma midagi söönud. Ei julge isegi vett juua, sest tunnen, et kõik mis alla läheb, tuleb sama targalt ka välja tagasi. Terve purjekas viibitud aeg olen maganud. Kas minust on saanud voodihaige, mõtlen.
.
Sam ajab mind üles. Õues on pime. Ilmselt on õhtu käes. Sam küsib, et kas saaksin rooli taha minna. Ei hakka isegi midagi ütlema. Tõmban oma kollase kummiülikonna selga ja lähen tekile. Teen proovi.
.
.
Brock annab mulle juhised. Ütleb, et mis on meie kurss, ja et mis laiuskraadil tuleb mul purjekat hoida. Ise heidab ta end sinnasamasse magama. Umbes 10 minutit hiljem oksendan seal samas rooli taga. Teesklen tugevat ja jätkan roolimist. Pingutan kõvasti. Natukese aja pärast ajan Brocki üles ja ütlen, et minuga on kaputt. Annan rooli üle ja heidan pea üle ääre. Oksendan nii nagu oleks viina kuritarvitanud. Kuna ma ei ole midagi söönud on organism nii tühi kui tühi ja ei tule sealt midagi välja.
.
.
Hingan mõnda aega veel värsket õhku ja olen Brockile seltsiks. Mõne aja pärast ütlen, et lähen magama. Enne seda tuleb veel muidugi viimane oksetiir teha. Oh miks küll.
.
Heidan magama ja loodan, et öö möödub rahulikult ja ilma pasunata.
.
PS! Eilses tormis kaotasime esi ankru; raadio, mis edastas meile ilmateadet; grilli kaas lendas minema ja ilmselt mõni pisiasi veel.
.
.
Loe: kolmas päev