Hommik on kätte jõudnud. Päike pärlendab juba ammu kõrgustes. Pean tõdema, olen elevil. Käes on siiski suurpäev. Täna alustame oma merereisi. Unique’le (purjeka nimi) saab hääled sisse lükatud ja seilamine Mehhiko suunas võib alata.
.
Purjekas liigub. Päris enne seda, kui sadamast lahkume, tangime purjepaadi täis. Kus teine alles mahutab. Kui ma ei eksi, siis kütet sai võetud $300 (€276) eest.
.
.
Tankimisega ühel pool. On viimane aeg hüvasti jätta. Heather ja Chris (Brock’i sõbrad) jäävad meist maha, lehvitades valget taskurätti ja pisaraid pühkides.
.
.
Seilame sadamast välja. Istun tekil. On ilus ja teen pilti. Enam taganemisteed ei ole. Ei jää muud üle, kui tuleb kõigega silmitsi seista, mis iganes katsumusi elu meie teele ka ei saadaks.
.
Oleme keset lahte. Seiskame mootori ja heiskame purjed. Purjetamine läheb täie hooga lahti. Nii me siin istume. Vaikuses. Eks meil kõigil käib peast igasuguseid mõtteid läbi. Oleme põnevil ja ärevil üheaegselt, ega keegi meist ei tea, mis järgmise pooleteise kuu jooksul saama hakkab.
.
.
Teeme nalja ja arutleme, et kest meist esimesena merehaiguse küüsi langeb. Brock ütleb, et tema ei ole kunagi merehaige, nii et konkurss “kes läheb esimesena kalu toitma 2016” käib pigem minu ja Sam’i vahel.
.
Ei lähe kaua aega mööda, kui tunnen, et mina võin olla konkursi võidumees. Paistab, et võidumees on selgunud. Olemine kisub kehvaks ja kell 18.45 lähen alla kajutisse.
.
.
Tundub, et on öö. Järeldan seda sellest, et väljas on pime, aga ega ma muidugi päris kindel ei ole. Oh kuidas paat raputab. Kohe hirmsat moodi saputab. Lisaks sellele ei hoia purjekas kohe üldse sirget joont. Kord on ta vasakul kreenis, kord paremal. Asjad kukuvad. Pidevalt on õudu tekitav kolin. Minu pea kohal olev raadiopaneel kukub mulle pähe. Hetke pärast kukuvad kapis olevad klaasid mulle kõik voodisse. Järgmine hetk kukub seljakott põrandal ja kõik asjad on pilla palla. Üritan asju kokku korjata. Oh kui raske on tasakaalu hoida. Lisaks sellele tunnen, et süda on oi oi kui paha. Üritan nii kiiresti kui võimalik kõik asjad kokku korjata ja vertikaal asendisse naasta.
.
Ärkan keset ööd selle peale, et Sam tuleb tekilt kajutisse. Taipan, et väljas on vinge maru. Kuulen kuidas vihma vastu purjekat peksab. Ja küll alles müristab. Nähtavasti on vanataat õige kurjaks aetud. Tundub, et ega ka äike ja välgutamine ei jää vihmale ja müristamisele alla. Ja üleüldse, millegagi tagasi ei hoita, see on kindel.
.
.
Viimased sõnad mis Sam mulle enne uinumist lausub, kui Brock pasunat laseb, siis peame üles tekile minema ja olukorda uurima.
.
Ärkan taas. Ikka on töö. Seekord äratab mind õilsast unest pasun. Mis siin ikka. Lükkan jope selga, vihmakeebigi tõmban üle pea. On aeg välja minna ja laevameeskonna kohustusi täita.
.
Avan luugi. Püha müristus. Mis siin toimub? Ma pole eluski midagi sellist näinud. Rääkimata sellise tormimöllu keskel olemisest. Väljas on pime ja silm väga hästi ei seleta. Olen aus, mitte sittagi tegelikult ei näe, sest vihma sajab nii kõvasti, et vaevu suudan silmi lahti hoida. Lihtsalt tunned, et asi ei ole õige.
.
.
Brock ütleb, et purjega on midagi lahti ja palub mul rooli hoida. Minu ülesanne on seda 210 ja 240 laiuskraadi vahel hoida. Annan endast parima, aga sellest ei piisa, paat liigub omasoodu ja liigub idasse. Lõpuks jõuab Sam ka tekile ja tuleb mulle appi. Kumbki meist ei suuda rooli õigeks keerata ja kurssi taastada. Ilmselt on asi purjes. Äkki tuleb sahmakas välku ja lööb taeva valgeks. Oh sa raisk. Need lained ei ole normaalsed. Need on ju suisa mäekõrgused. Ei suuda enam hästi tasakaalu hoida. Surun end nii kõvasti kui suudan kitsukesse vahesse, lootes vähekenegi kindlust saavutada. Istun siin maas, vihma langeb mu peale nii kõvasti, et lausa valus on. Nagu nõelravi saaks, mitte et ma oleks seal kunagi käinud. Surun, et veelgi kõvemini paadi põhja ja tõmban nii jope, kui ka vihmakeebi kapuutsi nii peadligi kui vähegi võimalik. Brock asjatab endiselt purjega, Sam hoiab rooli, mina tõusen püsti, pistan pea üle parda ja oksendan. Milline imeline koostöö. Ütlen Sam’le, et minuga on kaputt ja lähen kajutisse tagasi.
.
.
Oh sa mu meie. Siin on puhta II maailmasõda üle käinud. Kõik asjad on pilla palla. Liikuda on pea võimatu, ilma et millelegi peale ei astuks. Mikrolaineahi on kraanikaussi kukkunud, söök on kõik külmikust põrandale lennanud ja üleüldse on siin täielik kaos.
.
Mul on täiesti savi, mis siin toimub. Mul on täiesti ükskõik, et olen ligumärg. Olemine on sandimast sandim. Nii nagu ma olen, märg kui kassipoeg, heidan voodisse pikali ja tõmban kolm tekki üle pea.
.
Lõdisen end magama, lootuses ärgata, mitte enne kui hommikul.
.
Loe: teine päev