Mina: “Bensiin sai vist otsa. Saigi. Kurat. Aga see bensukas on õnneks 400m kaugusel.”
Issi: “Okei, ma lükkan selle rolleri siis sinna.”
.
Istun issi ja emme rolleri otsa ja kiman bensukasse. Mõne aja pärast jõuavad ka esivanemad pärale. Emme istub kellegi võõra pakikal ja too võõras lükkab jalaga rollerit, millel istub pereisa Einar.
.
Küll need väiksed vietnami inimesed on ikka abivalmid, mõtlen. Tutkit. Kohalik nõuab issilt 50 000 dongi (€2) 300m lükkamise eest. Kui issi annab mõista, et tal kõige väiksem rahatäht on 20 000 (€0.8), hakkab too võõras, ebaviisakalt, näppe issi rahakoti vahele ajama, et sealt endale ise, nii palju kui heaks arvab, võtta.
.
.
Miks inimesed ei taha tingimusteta midagi head teha? Seda enam, kui nähakse, et keegi vajab abi. Miks on alati vaja midagi vastu saada? Ei mina seda mõista.
.
Rolleritel paagid täis, lähme üle tee asuvasse kohvikusse. Paneme endagi, kõhupaagid hommikukohvi täis, et siis teele asuda. Valged liivadüünid, mis on siinse koha üks tõmbenumbreid, asuvad umbes 30km kaugusel ja neid me täna kaema lähemegi.
.
.
Sõit kulgeb mööda Lõuna Hiina mere rannikut. Kui silmale teeb ilu mere sinakas roheline värv ja kauguses ulpivad, värvilised, pesukausse meenutavad, kalapaadid, siis nina täitub mõnusa männilõhnaga. Korraks tekib tunne nagu oleks koduses metsas jalutamas.
.
Roller põriseb ja pläriseb, mina selle otsas, selg sirge nagu postimiilitsal, kulgen nii umbes 40-50km/h. Kiiremini ei julge. Mine hullu tea, tõuseb veel lendu. Tee on omajagu liivane ka, kui selle ratta vibama tõmbab, siis ongi pahandus majas, mina kummuli maas ja pea lõhki nagu koerakausil.
.
.
Eemalt paistavad politseinikud. Lähemale jõudes hakkab üks väike vietnami politseidest sauaga vibutama, andmaks märku, et meil tuleb peatuda. Kui nii siis nii.
.
Peapolitseinik: “Juhiload kaasas?”
Mina: “Ei ole. Jätsime kõik väärtuslikud asjad hostelisse, nagu alati.”
.
Ma polegi päris täpselt aru saanud, et kas neid on siin vaja või mitte, sest kui Sapas esimest korda rollerid rentisime, pidime juhiload tagatiseks andma. Võta sa nüüd siis kinni. Ja peale seda, kui mind rööviti, kannan võimalikult vähe asju kaasas.
.
.
Samal ajal kihutab vastassuunas rolleri mees ja eirab politseinike peatumiskorraldust. Mida teeb üks, kuuest, politseinikust? Tema lennutab oma saua, kus kurat, tolle rolleri mehe suunas. Eks igal riigil ja kultuuril ole oma kombed, nii ka siin Vietnamis, inimeste peatamiseks.
.
“Näed, siin on inglise keeles kõik reeglid kirja pandud,” võtab peapolitseinik oma motika kastist välja kilekaaned, mille vahele on pistetud hunnik A4 pabereid. Paberid on juba omajagu aja hammasrataste vahele jäänud, tekstki kaunis kulunud.
.
.
Hakkab peapolitseinik kilekaante vahele topitud lehti lehitsema ja oi kui tähtsalt seletama: “juhiloata sõitmise eest trahv 500 000 – 1 000 000 (€20-40); kiivrita sõidu eest trahv 500 000; sandaalidega sõidu eest trahv 500 000; rohkem kui üks inimene rolleril, trahv 500 000; kiiruseületamise eest trahv 500 000; kui ei sõida valge eraldusjoone taga, trahv 500 000. Näed, kõik on siin kirjas. Saad aru?”
.
Juhin tähelepanu mõnele väikesele detailile- tavaliselt istub rolleril peale juhi veel kaks kuni kolm inimest, mõnel juhul rohkemgi. Teinekord veavad nad oma tagaistmel haikala, mahutavad sinna viis baaripukki, rääkimata maast laeni ulatuvast peeglist või mõnest muust jaburusest.
.
.
Mis puutub jalanõudesse, siis kohalikud ainult plätusid kannavadki. Terved teeäärsed on neid täis. Suur kiirus ja tuul puhuvad sussid jalast, ju sellepärast ei lubagi politsei plätudega sõita.
.
Rääkides kiirusepiirangust, siis võin ühe käe näppudel ette lugeda kohad, kus ma neid näinud olen. Mui Ne ning praegune tee ei ole kohe kindlasti kiirusepiirangu märkidega kaunistatud.
.
.
Kui kiiver, mis on kinnitamata või kõigub sõidu ajal lenksu otsas või mis on roosa, kaunistatud Hello Kitty’ga ja näeb välja nagu nokkmüts, kaitseb selle väikese vietnami inimese kolpa, siis sama hästi võiksin Venemaa uueks presidendiks kanditeerida.
.
Valge eraldusjoone taga sõitmine, et autodele rohkem ruumi teha.? Olen riigis, kus rollereid on rohkem, kui India slumides rotte. Ja ka neid valgeid eraldusjooni ei ole ma siin mail kuigi palju näinud.
.
.
Peapolitseinik: “Te ei sõitnud joone taga. Vietnami reeglid. Trahv teile 500 000. Maksa kohe. Mulle. Või tahad panka?”
.
Tahan naerma pursata.
.
Samal ajal sõidab nii oma viis rollerit mööda ja kõik sõidavad kus? Aga muidugi keset teed. Mis nüüd sellest valge joone taga sõitmisest sai?
.
.
Mina, kes ma ebaõiglust ei salli, hakkan kohe maailma parandama ja õiglust majja tooma. Olen aus, no ja eks ma üritan sellest trahvist ka pääseda. Kes ei üritaks, õigus?
.
Mina: “Kuule, aga vaata seda, keegi neist ei sõida valge joone taga!?”
Peapolitseinik: “Vietnami reegel, Vietnami reegel. 500 000, pank või maksa mulle.”
.
.
Üritan seda selgust siin majja tuua ja sellest korrumpeerunud jamast võitjana väljuda, aga kuidagi ei taha õnnestuda. Alguses väga viisaka ja rahulikuna tunduva peapolitsiniku kannatus hakkab vaikselt purunema. Seda enam veel siis, kui ütlen, et lähen maksan oma “trahvi” pangas. Eks ta tundis, et võimalus oma lisaboonusest ilma jääda on täiesti võimalik.
.
Pank ei tule siiski kõne alla, mitte et see üldse olekski reaalne võimalus, sest sellisel juhul tuleb meil rollerid siia, nende kätte jätta. Oleme kusagil karuperses, maanteel, mis ta arvab, et ratsutan siit pühvli seljas tagasi linna, panka?
.
.
Ei jäägi muud üle, kui tuleb neid väikseid vietnamlasi sponsoreerida.
.
Rahakotid 500 000 dongi (€20) kergemad ja tulevase reisiraamatu tarbeks taas üks peatükk juures, saame lõpuks nende pasatskite käest tulema.
.
.
Ei hakka salgama, olen kergelt frustreeritud. Milleks on vaja niiviisi inimesi riisuda? Mis see politseinik arvas, et mulle kukkus see raha niisama sülle või? Vale puha. Neli suve koputasin ukselt uksele ja nägin vaeva, et teha seda, mida praegu teen. Sinder küll, mingu ausale tööle, siis saavad ehk aru, kust raha tuleb. Aga mis siin ikka. Väiksed asjad mõjutavad väikseid inimesi!
.
.
.
Valged liivadüünid
.
Pargime rollerid värava taha ja hakkame liivadüünide poole matkama. On oi oi kui kuum. Ilmselgelt ei mõelnud ma hommikul päris selga peaga. Vana turakas nagu ma olen, panin plätud jalga. No palju õnne! Nüüd on käes. Jalad põlevad siin kollases liivas. Sama hästi võiksin praegu saunakerise peal tantsu lüüa. Mis see Anthony Robbins oma inimestele ütleb, kui saadab nad süte peale kõndima? Mulle kuluksid ka praegu need, kõik-on-peas-kinni, õpetussõnad ära.
.
.
Teen tiiru ühes suunas ja siis jälle teises. Ilus on. Liivamäed nagu postkaardilt võetud ja siia püsti pandud. Poseerin minagi pildi jaoks. Pärast ehk saadan vanaemale või midagi- “näe mina, siin suure liivahunniku otsas”. Võtan peodki liiva täis, et ikka pisut funky sellele pildile lisada. Seisa ja ole ilus pildid ei löö juba ammu enam Instagramis laineid.
.
.
See ema Marina, peale seda, kui end rolleriga kummuli keeras, istub ainult papsi selja taga. Aina päevitab seal tagaistmel. Nüüd on tal aga energiat üle liia palju. “Treener Urmas, vaata, siin Vietnamis saab ka liivamägesid joosta!” tõmbab kotirihmad kõvasti kinni ja paneb ühe liivadüüni tipu poole udjama.
.
.
Rahvast on siin võrdlemisi vähe. Mõned Jeep’id ja ATV’d paarutavad siin ja seal. Vene barbid ronivad oma pidukleitidega rohelisest neljaveolisest välja, heidavad siidsallid üle pea, näitamaks kui tuuline siin on ja lasevad meestel endist mõned pildid klõpsutada. Needki on varsti läinud ja hetke pärast ongi düünid kogu täiega meie.
.
Emme: “Ei tea kuidas seda kõrbemaratoni ikka joosta oleks?”
Issi: “Näed seda musta täppi selle düüni otsas? Jookseme selleni!”
Mina: “Andke aga minna, mul endalgi nende põlevate jalgadega tegemist.”
.
.
Ma üldse ei imesta, kui need kaks nüüd koju jõuavad ja emme varsti meili saadab, et “ou, panin end Maroko kõrbemaratonile kirja”, kõlab nii tema moodi.
.
.
Liivadüünist üles rassides tuleb täitsa kõrbes olemise tunne peale. Päike paistab otse ülevalt alla ja praeb seda olemist ikka korralikult. Silm seletab kauguses ainult sinist taevast ja üht düüni teise järel- või noh, täpselt sellisena ma seda kõrbes olemist ette kujutan. Kuigi, võrreldes kõrbega, kus võimalus vett näha on enamasti pelgalt vaid miraaž, siis siinsed düünid asuvad täpselt Lotuse tiigi kõrval ja randki ei ole siit kuigi kaugel.
.
.
On siin liivas juba omajagu, pilte klõpsitud, hullatud ning varbaid küpsetatud ja juukseid pleegitatud. Seame end minekule. Arutame, et ei tea kas politsei võib veel ikka seal passida.? Samas, isegi kui seal peaks uus “korravalve” seisma, siis mul poleks neile midagi anda. Eelmine tegi ju portmonee puhta lagedaks.
.
.
Tagasiteel hüppame rannast läbi. Õues on kuum kuum ja keha vajab üht kosutavat jahutust. See vesi pole just kõige ahvatlevam, aga korraks siiski hüppan sisse.
.
.
“Nüüd on küll kell juba nii palju, et ilmselt on politsei piisavalt raha inimestelt sisse kasseerinud ja koju puhkama läinud.”
.
Möödume kohast, kus politsei meid ennist rajalt maha võttis. Ei ole siin enam kedagi. Hingan kohe kergendatult. Kuid siiski, liiga vara. Juba näen politseid, tee ääres, kedagi peedistamas. Lükkan suunatule, eeskujuliku juhina sisse, et neist mööduda ja keeran rollerile täiskäigu sisse. Vanemad minu taga. Peeglist veel näen kuidas politseimees sauaga vehkima hakkab ja vilet puhub. Ega issigi maha jää, paneb ka tema gaasi juurde ja nii me vehkat teeme.
.
Pulsid laes neist kaugeneme. Ikka ja jälle vaatan tagasi, lootes, et nad jumala eest meile järgi ei sõidaks. Kuid siiski läheb meil õnneks ja seekord pääseme.
.
.
Sellega meie seiklused tänaseks päevaks veel läbi ei ole.
.
Peeglist näen kuidas emme ja issi on seisma jäänud. Ega ometi mitte?
.
“Kas küte sai otsa?”
.
.
Nii on. Paak tühi kui lõõts. Issi ajab rolleri mäe otsa ja sealt edasi võtame tarvitusele hommikul õpitu- mina istun tühja paagiga rollerile ja issi lükkab seda jalaga, kuni järgmise bensukani, mis asub umbes 3km kaugusel.
.
Mäest alla veeren ise, aga niiviisi me lõpuks bensiinijaama jõuame ja päev saabki kenasti päästetud.
.
Kergelt põlenud, küll see rolleri sõit ikka küpsetas meid korralikult punaseks, ja külma õllepudeli taga muljetame veel päevasündmuste üle ja tõmbame sellele sündmusterohkele päevale joone alla.
.
.