Olen siin bussijaamas juba mõnda aega istunud. Vahepeal hakkas isegi vihma sadama. Seda ma nüüd küll ei oodanud. Ma arvasin, et Mehhikos paistab koguaeg päike. Iroonia.
.
Õues on läinud juba natukene valgemaks ja tunnen, et on õige aeg teele asuda. Upitan koti selga ja astun sumedasse Mehhiko hommikusse. Alustan oma CouchSurfing’u (edaspidi CS) hosti kodu otsinguid.
.
Astun bussijaamast välja ja keeran paremale. Tunnen, et olen õiges suunas. Möödun mitmetest rohelistest trollidest. Jah, ka siin sõidavad trollid. Heidan pilgu Google Maps’i kaardist tehtud pildile. Saan aru, et pean kuidagi üle raudtee saama. Ei lähe kaua aega, kui taipan, et kõnnin vales suunas.
.
.
Lõpuks leian ühe kolaka, rauast silla, mis aitab mul hõlpsasti teed ületada. Kõnnin trepist alla ja mida ma näen, bussipeatus. Palun ole nr118 bussipeatus, on mu ainuke mõte. Ja mu mõte oligi õige. Tunnen, et kui nüüd bussi peale saan, olen juba poolel teel.
.
Mitmed bussid ja trollid sõidavad must mööda. Ühelgi ei ole numbrit peal. Kus kurat ma peaksin aru saama, et milline on see õige buss või troll, mille peale ma minema pean. Teen enda kõrval oleva tädiga juttu. Sakutab mind mu rohelisest pusast ja ütleb, et pean rohelise trolli peale minema. Selge pilt, aitäh!
.
.
Ei pea kaua ootama. Roheline troll on kohal. Ostan 5 peeso (€0.26) eest pileti. Tegin eelnevalt pildi ka kõigist peatustest. Nii on mul hea järge pidada, et kus ma olen ja kui kaua mul veel minna on.
.
Pea 40min on möödunud. Jõuan Eugenia peatusesse. Võtan taas oma pildistatud kaardi välja ja proovin orienteeruda, et kuhu poole ma jalutama pean. Keeran paremale. Jalutan oma 10min kui jõuam järeldusele, et olen taas valele poole jalutanud. Mis siin ikka. Ümberpöörd.
.
.
Nüüd on süda rahul, sest tean, et jalutan õiges suunas, sest kõik tänavad klapivad minu kaardil olevate tänavanimedega. Tunne on võidukas.
.
Jõuan õigele tänavale ja õige maja ette. Rõõmustan võidukalt ja olen uhke. Jõudsin kohale nagu vana mehhiklane ise.
.
Helistan nr 21 uksekella. Ühe korra. Teist korda. Isegi neljanda korra, aga ei midagi. Helistan Erickule (host). Peale hispaania keelse automaatvastaja ei tule sealt midagi. Saadan sõnumi ja jään ootama.
.
.
Uurin natuke seda välisust ja mis selgub, uks on lukust lahti. Väga hea. Võtan oma kodinad ja marsin üles. Olen jõudnud Ericku ukse taha ja koputan uksele. Samal ajal tuleb sõnum. Erick kirjutab, et ta ei kuulnud uksekella, aga jõuab 5min pärast alla. Hakkan vastama, et olen ukse taga, kui uks läheb lahti ja mulle vaatab vastu mu esimene CS host- 37. aastane Erick, kes töötab turismibüroos ja on štaasikas CS’i liige ja on kümneid inimesi üle terve maailma majutanud. Sööme hommikust ja räägime juttu. Tervest maailmast ja ilmast. Erick on tore, mulle ta meeldib.
.
On kättejõudnud keskpäev. Olen valmis Mehhiko pealinna avastama. Erick saadab mind metroojaama ja annab juhised, et kus ma maha minema pean.
.
.
Metroojaamas teeb minuga juttu kohalik härra. Ütleb, et on kunstik, ja et ta tahaks mind maalida. Ma ei oska koha midagi selle peale kosta. Küsib, et kuhu lähen. Kuuldes, et kesklinna, on ta kohe meelsasti nõus mu saatjaks hakkama. Metroos räägib mulle, et talle meeldib sinine aura, mis mu ümber on. See olevat hea. Taas ei oska midagi öelda. Lõpuks ütleb, et on ooperis laulja. Bariton. Seejärel hakkab mulle oma ooperilaulja häälega laulma. Siin ma nüüd olen. Metroos, koos laulva mehhiklasega.
.
.
Meie peatus. Jalutan temaga veel tükk aega, enne kui suudan ta kuidagi maha raputada. Tema suudleb mind põsele, mina soovin talle head teed.
.
Olen üksi ja valmis avastama seda päikest, Mehhiko päikesesüteemis.
.
Vaatan neid ehitisi ja mõtlen kui suur ja massiivne kõik on. Keeran kusagile tänavasse. Oh johhaidii. Ma pole eluski nii palju inimesi korraga ühes kohas näinud, kui sellel tänaval.
.
.
Tegu on omamoodi kaubatänavaga. Inimesed on laotanud oma kauba mööda tänavat laiali. Ei mingeid müügilette. Kõik on maas. Ja seal nad seisavad ja kisavad ning kutsuvad inimesi oma kaupa uurima. Kohati on nende hääl nii vali ja kriiskav. Nagu sead, kes valmistuvad oma eluga hüvasti jätma.
.
Olen pead kaotamas. Tänav on üle keskmise suur, aga vaevu vaevu mahud sinna liikuma. Ei ole hetkegi kui kellegagi kokku ei põrkaks. Seisma ei tohi kohekindlasti mitte jääda, siis on kindel, et sinust jalutatakse üle.
.
.
Otsin meeleheitlikult inimtunnelilõpust valgust.
.
Veedan veel paar tundi kesklinnas. Jalutan sihitult mööda tänavaid. Hüppan ühte kirikusse sisse. Jätkan pealinna virrvarri uudistamisega.
.
Kõik kohad on täis politseinikke. Igal nurgal on vähemalt 10. Mõnes isegi pea 20. Ise lugesin.
.
Liiklus on siin puhta kaos. Kui valgusfoore ei eksisteeri, tuleb oodata nii kaua kuni politsei vilistab ja siis võib alles teed ületada. Mõned julgemad, või kellel elu väga armas pole, lähevad ka enne. Ei tasu proovimist, ütlen ausalt.
.
Tunnen, et mulle aitab. Võtan metroo ja sõidan koju ära.
.
.
Jõuan koju. Erick küsib kas kõht on tühi. Kindel see. Lähme kodust mitte kaugel asuvasse restorani. On teine täitsa kenake. Võtame kolmekäigulise õhtusöögi. Minu toit maksis 140 peesot (€7.42). Naudime maitsvat toitu ja räägime tunde.
.
Ja esimene päev ongi õhtusse saadetud.
.