“Danny soovitas kõik väärtuslikud asjad siia jätta. Aeg-ajalt pidavat kohalikele meeldima gringodelt asju näpata”, vuhiseb Maryann tuppa. Panen kaamera kappi tagasi ja loodan, et telefon ajab asja ära ja klõpsib mõned ilusad pildid kosest.
.
Teel bussijaama käime poest läbi, millestki on vaja lõuna valmistada. Haarame ka pipa fria’d (roheline kookos). Ilm pole palav ega midagi, vähemalt hetkel veel mitte, aga mõnusaks värskenduseks on kookos hea sellegipoolest.
.
.
Bussi tuleb meil oodatust kauem oodata. Proovisime end täpselt ajastada, aga noh, see Kesk-Ameerika aeg, kunagi ei tea mis kell midagi tuleb või pihta hakkab
.
Pilet maksab €1.18, mis viib meid 20min kaugusele, Bribri nimelisse väikelinna. Sealt tuleb meil läbi džungli jalutada, kuni lõpuks kose juurde jõuame.
.
Reisides ikka juhtub, et kõik ei lähe nii nagu peab. Nii ka seekord.
.
.
Jõuame kusagile asulasse. Haile ja Maya, kes on varem kose juures käinud, teavad öelda, et peame veel pisut maad edasi sõitma, enne kui õige peatus tuleb. Kui ise midagi ei tea, siis kuulad ikka teadjamaid.
.
Buss on taas liikvel. Tagurdab teine õige pikalt, et saaks teega paralleelseks.“Ooot, kas me mitte ei liigu vales suunas?”, pöörab keegi, meie viieliikmelisest seltskonnast, tähelepanu bussi sõidusuunale.
30sek proovime aru saada mis toimub ja siis palume bussijuhil peatuda.
.
.
Hüppame maha. Siin me nüüd oleme. Kus? Ei tea.
.
Jalutame. Kahel pool teed banaaniistandused. Meiegi sööme banaane ja hääletame.
.
Hääletame endid väikese mikrobussi peale. Bussis oleme vaid meie ja bussijuht. Üritame talle selgeks teha kuhu minna soovime. Oleme enam kui kindlad, et ta ei saanud mitte midagi aru. Aga kusagile me ometigi sõidame.
.
Hetke pärast taipame, et liigume taas vales suunas. Küsin bussijuhilt kuhu lähme. Bussijuht räägib nii kiiresti, et temast on pea võimatu aru saada. Hailega, kahepeale, nuputame välja, et ta viib meid lähimasse bussipeatusesse. Sobib.
.
.
Buss peatub. Astume välja ja meid ootab ees väike hütt, vali kohalik muusika ja silt- “sparkling waterfalls” (tõlk: sädelevad kosed), loodetud bussijaama asemel. Tundub, et bussijuht sai siiski aru, et meie soov on näha koske. Mitte küll seda, aga siiski.
.
Meid kõnetab meesterahvas. Ei tea kas omanik või lihtsalt töötaja. Ka temast on raske aru saada. Siinne hispaania keel on kohe teistsugune.
.
Jackie peab kohaliku härraga maha korraliku vestluse. Mõlemapoolne arusaadavus on küsitav. “Ta viib meid ära, 1000CRC nägu (€1.64)”, teatab Jackie. Kõik on sellega päri ja otsivad oma rahad välja.
.
.
“Ehk peaksime hiljem maksma, kui oleme kohale jõudnud. Meil pole õrna aimugi, et kuhu ta meid viia võib. Kas ta üldse aru sai kuhu minna tahame?”, on Norrast pärit Maryann pisut skeptiline.
.
Üritan kohalikule selgeks teha, et maksame hiljem. Paraku ei tule see mul hästi välja. Paneme tuhandelised taskutesse tagasi ja hakkame marssima.
.
.
Jalutame kusagil, mööda teed ja üritame hääletada. Viite tšikki on üldiselt pisut keeruline pooltäis autosse mahutada, juhul kui kastiautoga tegemist ei ole.
.
Jõuame ühte mitmesse bussipeatusesse, kus meid kohale pidanud viima buss ka peatus. Näeme taamalt taksot. Keegi hääletajaid peale ei võtnud, nii et maksame taksomehele €1.64, hüppame kasti ja loodame, et tema teab kuhu meid viia.
.
Juuksed tuules lehvimas jõuame teeotsa. Alustame teed džungli suunas ja sealt edasi juba Volio kosk.
.
.
Tee kulgeb mööda kitsast rada. Ületame nii mõnegi jõe. Meid ümbritseb ürgne loodus, täis lopsakat rohelust. Möödume nii banaanipuudest, kui roomavatest sisalikest. Kõrvu paitab ilus linnulaul ja sekka kajab, judinaid tekitav, ahvide möirgamist.
.
Rada on porine. Plätud jalas nagu uisud. Kinnitan viimased koti külge ja edasi liigun paljajalu nagu ehtne džungli elanik. Kordagi ei tõsta pilku maast. Viimane asi, mida sooviks, oleks mõnele elukale või molluskile peale astuda.
.
Ja siin ta on. Täies uhkuses ja hiilguses, Volio kosk.
.
.
Lendavad püksid, lendab särk. Libistame, uisuvälja meenutavat, kivilt end vette. Vesi on oh kui sügav. Kohati kaelani. Kõnnime mööda veealuseid kive, et koske lähemalt uurida.
.
Millise jõuga vesi küll langeb. Võimas.
.
.
Olles end kose energiaga ammutanud, võtame istet suurel, lamedal kivil. Käes on aeg lõunaseks snäkiks. Segame oad, avokaado ja tšilli. Keerame need wrapiks ja lõunasöök missugune.
.
Enne kui tagasiteed alustame, ronime kose kohale, et ka pisut kõrgemalt vaadet imetleda. Avastame palju looduslikke basseine ja nii mõnegi väiksema kose. Julgemad teevad vettehüppeid, et matkale korralik punkt panna.
.
.
Tagasiteel õnnestub meil juba tuttava takso peale hääletada. Taksoga džunglist välja saamine kergendab oluliselt jalavaeva. Linnas selgub, et buss Puerto Viejosse tagasi läheb alles pooleteise tunni pärast.
.
Hüppame suvalise bussi peale. Sõidame sellega nii kaugele kui saame. Edasi hääletame. Ei lähe kaua, kui kõik see mees punasesse autokasti istub.
.
.
KUS ASUB KÕIGE ILUSAM KOSK MIDA OLED OMA SILMAGA NÄINUD?
.
ROHKEM INFOT
.
Mis: Volio kosk
Kuidas kohale jõuda: kui peatud Puerto Viejos, siis bussijaamast osta pilet Bribrisse (€1.18). Sõit kestab umbestäpselt 20min. Bussist maha tulles keera kohe paremale- Calle 0 on tänava nimi. Kõnni nii kaua otse, kuni kruusatee muutub džungliks. Džunglis tuleb samuti omajagu otse kõndida, kuini jõuad väikese künka otsa ja sealt tuleb paremale keerata, mis viib mäest alla, koseni.
Palju maksab: kose uudistamine on tasuta, juhul kui sa ei otsusta sinna koos giidiga minna. Omal käel minek on samuti täiesti okei.
Matk: matk ei ole raske. Soovitavalt minna rajale kinniste jalanõudega, džungel siiski. Teatud teelõigud võivad olla libedad, nii et ettevaatlikkus ei tee samuti paha. Võta kaasa vett ja miks mitte väike moonakott, pikniku pidamiseks.
.