Sõidame oma värviliste ratastega, minul lilla ja Haile’l laimiroheline. Pedaalid teevad vahel naljakat häält ja kiiluvad kinni, aga sõita kannatab ikka.
.
Manzanillo’sse pidavat olema umbes 13km. Anname aga jalgadele valu ja pedaalime velosipeede nii mis jaksame. Arvame, et küll tunni ajaga kohale jõuame. Mitte, et meil kusagile kiiret oleks. Täna meil tööst puhta vaba päev.
.
Õues on palav. Sisemine termomeeter ütleb, et nii 30. kraadi. Kui otsaesine peale paari minutit mullitab ja veenire mööda selga alla tuleb, küllap peab ikka kuum olema.
.
.
Merele lähemale jõudes tunneme õrna tuuleiili. Vähekenegi jahutab meie kuumi kehasi.
.
Kell pole lõunagi, aga rand on juba peesitajaid ja surfareid täis. Paistab, et laine on täna hea. Üks noormeeski, surfilaud kaenla alla, kimab meist rattaga mööda. Ega laine ei ole raisata.
.
.
Sõit Manzanillo suunas kulgeb, enamasti, mööda tasast asfaltit. Mõned lamavad politseinikud ja augud siin-seal, millest läbi sõites ei jää palju puudu, kui asjad korvist välja lendavad.
.
Möödume jäätisekohvikust, nimega Alice. Koolimajast, mille valge kobrutav sein tekitab pilve tunde. Muhedast onust, kes müüb ilusaid punaseid mamone (kohalik, troopiline, magusmaitseline puuvili).
.
.
Tee hakkab vaikselt ülesmäkke kiskuma. Ei valeta, kui ütlen, et see nõuab pingutust. Tõstame pepud sadulast püsti ja väntame. Väntame kohe mehe jõuga. Hoolimata sellest, et see “mägi” on tegelikult väike küngas, on ülesaamine korralik katsumus. Ega need velod ei ole rekordite murdmiseks. Need viivad poodi ja randa, peole ja teinekord peolt kojugi.
.
Möödume Manzanillo sildist. Sõidame külast läbi, soe kariibituul juukseid sasimas ja tagant hoogu lükkamas.
.
.
.
MANCANILLO
.
Mancanillo on tšill väikelinn. Jagub teisel omajagu Afro-Kariibi hõnguga. Majad on värvilised- leidub nii erksat sinist, kui silma paitavat kollast. Kusagil kaagutavad kanad. Palmid kiiguvad tuules, kohalikud kruiisivad ratastel ringi, lapsed kilkavad hoovides ja nurgatagusest baarist kostub reggae rütme.
Kohati meenutab see kõik siin Kaimani saart.
.
.
“Ehk käime enne ujumas, kui vaateplatvormile matkame?”, hüppab Haile ratta seljast maha ja on juba jooksuga vee poole teel.
.
Meri lainetab, kergelt. Ja on soe nagu alati. Kohati on lainetus suisa pöörane. Suu ja silmad, kõik kohad on soola täis. Vesi on siin nii tulisoolane, et kui peale ujumist keelega üle huulte tõmban, on nädala soolakogus heaga ületatud.
.
Kui Tervise Arengu Instituut ära mõõdaks, kui palju soolast vett iga päev alla neelan, paneksid nad mind järgmiseks viieks aastaks magedatoidu dieedile. Veel enam, määraksid “sool on kahjulik” propaganda esimeheks.
.
.
Loodusparki viiv sild juba paistab. Veel enne ostab Haile ühe pipa fria. Lisaks kookosemehele tervitab meid, Kariibi mere piraat Mauricio. Nime sai ta selle järgi, et tal on üks jalg puudu. Silmaklappi tal küll ei ole, aga see-eest on tal rastad. Suured rastad. Neid peidab ta rohelise, kootud mütsiga, mille on endale kui soki pähe tõmmanud.
.
.
Mauricio: “Ilusad tüdrukud, kust te pärit olete?”
Haile: “USA’st.”
Mina: “Euroopast.”
Mauricio: “Euroopa on suur ja lai, kust täpsemalt?”
Mina: “Eestist.”
Mauricio: “Aaaa, Eesti kaart ongi sul selja peal? Tule lähemale. Tule tule. Las ma vaatan.”
Lähemale ma sellele Kariibi mere piraadile minna ei julge ja näitan lihtsalt selga: “see on siiski maailmakaart.”
Mauricio: “Ja kust kohast sina USA’st pärit oled?”
Haile: “Californiast.”
Mauricio: “Naisss naisss. Teilt tuleb sealt väga head kanepit.”
.
.
Kinnitame rattad silla külge. Velod on meil kuradi logud. Oleksin üllatunud, kui keegi neid varastada tahaks. Samas, ratas on siin üks peamisi liiklusvahendeid. Teadjad räägivad lugusi, et kohalikud saevad väiksemaid puid maha, et rattaid tuuri panna. Ei hakka riskima ja vajutame tabalukud kinni.
.
.
Parki jõudes tutvume Jannine’ga. On teine Šveitsi tüdruk. Ega me teda ei tea, aga palume lahkelt oma seltskonda. Koos ikka lustakam.
.
.
Nii me rõõmsalt jalutame. Vestleme tüüpilistel teemadel- kaua reisime? kuhu reisime? kuidas meeldib? jne.
.
Saame teada, et Jannine õpib Šveitsis arstiks ja siia tuli hispaania keelt õppime. Keeltekool on tal nüüdseks läbi ja enne kojuminekut on tal veel paar nädalat Costa Rical ringi reisimiseks.
.
.
Jalutame üle roheliseks võõbatud silla, palmipuud teisel pool tervitamas. Oleme jõudnud vaateplatvormile.
.
Silmale avaneb vaade kaugusesse. Ei ole muud, kui üks ilmatu suur maailmameri ja veest väljaulatuv kivimürakas ühe rohelise puuga. Vaade on maaliline.
.
.
Võtame rannas istet. Istume vaikuses. Kuulame kuidas lained kaldasse loksuvad. Vastu kaljuseina, veepiiskasi laiali puistades, peksavad. Kuulame kuidas merehääl meiega kõneleb. Vaikuse võlu.
.
.
.