Tõstan pea padjalt. Eilne pillerkaaritus annab omajagu tunda. Noormees, kõrval voodis, magab kui tuhakott. Saan Nati’lt sõnumi, et 7.30 saame restoranis kokku ja lähme kilpkonnasid päästma.
.
Kell on 7.19. Jõuab küll. Küsin Jeffro’lt, kas lähme. Nagu püssikuul tormab teine dušši alla.
.
Kilpkonnad, siit me tuleme.
.
.
Jalutame oma terve kilomeetri. Lained on pöörased. Hüppaks sisse ja laseks pea selgeks loksutada, on mu ainuke mõte. Juba kaugelt on näha rahvamassi. Nii oma paarkümmend inimest. Murran ennast nende kõikide vanurite vahelt esimesse ritta. Tädi asetab aeglaselt suure valge kasti liivale. Ettevaatlikult võtab kaane pealt ja väikesed, abitud, kuid samas nii tugevad, kilpkonnapojad teevad oma esimesed sammud siin suures maailmas. Päike teed juhatamas, punuvad ookeani suunas. Tuleb laine ja haarab nad endasse.
.
.
Vaatan ja imestan. Osad ei saa ikka mitte midagi aru. Nagu mina vahel. Pisut totud. Panevad täiesti vales suunas ajama. Kuidas nad nii selles suures maailmas küll hakkama saavad. Ei saagi!
.
Merikilpkonnad on punase raamatu liik. Usu või mitte, aga vabas looduses võivad nad elada kuni 80. aastaseks. Ja usu või mitte, kuid täiskasvanuks saab neist ehk ainult üks tuhandest pojast.
.
Miks ainult üks tuhandest pojast täiskasvanuks saab? Pojad kooruvad öösiti. Kuu peegeldab neile valgust, mis aitab neil merre jõuda. Kuid kui läheduses on tehisvalgus, ajab see väikesed segadusse, mistõttu ekslevad nad vales suunas terve öö ja hukkuvad päeval dehüdratsiooni kätte.
.
.
Kui pojad vette jõuavad, ei ole nad kurja eest päästetud. Suurimaks ohuks on kormoranid ja kajakad, kes himustavad neid hommiku-, lõuna- ja õhtusöögiks. Täiskasvanud merikolpkonnal on vaid üks looduslik vaenlane. Selleks on hai. Kuid paljud merikilpkonnad saavad otsa ka kalapüügi ja paadimootorite tõttu.
.
Väikesed kilbud on tee ookeanisse leidnud ja nüüd on aeg kilpkonnade ihukaitsjaid aidata. Siseneme aiaga piiratud alasse. Mulle antakse valge kummikinnas ühte kätte ja teise must kilekott munadega.
.
Emased kilpkonnad tulevad maismaale ainult munemise ajaks. Tavaliselt tuleb ta samasse liivaranda, kus ta ka ise on koorunud. Kas pole mitte iseäralik? Kaevab maasse augu, kuhu muneb umbes täpselt 120 pingpongipallisuurust muna.
.
.
Saan endale oma augu. Kaevan toda veel natuke sügavamaks ja hakkan ettevaatlikult mune, ükshaaval, auku asetama. Munad on katsudes pehmed. Näpud lähevad justkui koore sisse, kui neid peos hoian. Kardan, et vajutan katki. Siiski pole munakoor nii nõrk nagu tundub.
.
.
.
Olen 50 muna auku pannud ja annan teatepulga Jeffro’le üle. Kokku oli meie kotis 117 muna. Lükkame augu liiva täis ja maalime liivale ringi ja kirjutame sisse munade arvu. Kõrval auku mahtus pea 140 muna. Kilpkonna onu ütles, et haudeperiood kestab umbes 45 päeva. Nii et enam kui kuu pärast lastakse uus laar maailma avastama.
.
Kahtlemata oli see viimase aja üks pateetilisemaid hetki minu elus. Kindlasti oli tegemist ühe maru kogemusega ja kui Sul peaks kunagi avanema võimalus teha sama, siis kaheldamatult mine aita neid väikseid, armsaid, tegelasi. Mina ootan oma järgmist korda pikkisilmi.
.
.
Kas oled kunagi kilpkonni päästnud või tahaksid seda teha?
.